Uus aasta on alanud ja ma tunnen ennast nagu eikunagi varem. Milles see väljendub?
Alustasin aastat kümme kilo raskemana ja loomulikult ei ole ülekaal tekkinud üleöö vaid ikka pikema perioodi (terve eelmise aasta) vältel. Nüüd, esimese nädala lõpuks, olen pea kaks kilo alla võtnud ja seda mitte dieeti pidades vaid hoopis tervislikult süües.
Kaasa pakkus eelmise aasta lõpus, et võiksime koos kaasa teha veganuary ehk vegan-jaanuari. Olin muidugi üllatunud, et ta sellise ettepaneku üldse tegi aga samas olin ka väga rõõmus ja loomulikult võtsin pakkumise suurima hea meelega vastu.
Veganuary – terve kuu taimsel toidul!
Ja nüüd me siis olemegi praktiliselt nädal aega taimetoitu söönud. Kui muidugi välja arvata see, et 1. jaanuaril sõin ma ära kõik külmkapis leiduvad juustujupid (neid oli kaks) ja 2. jaanuaril sõime õhtuks ICA vegepizzat köögiviljadega, mis sisaldas muu hulgas ka juustu (Edamit ja mozzarellat). Ma ei lase ennast sellest kahest kõrvalepõikest häirida ning jätkan taimset toitumist väga hea meelega. Kui kaasa mõne mitte-vegan saiakese või küpsise ostab, siis ise loobun nendest aga talle ei heida ka seda ette. Keskendun pigem enda enesetundele ja kogemusele ning püüan usaldada enda protsesse.
Näiteks käisime teisipäeval kinos ja vanast harjumusest võtsime ka komme, seekord siis vegan valikust. No ja siis ma tõdesin taaskord, et tegelikult ei ole magusat vaja, et filmi nautida. See on lihtsalt mingi õpitud harjumus.
Ma olen tegelikult väga imestunud, et selle nädala jooksul olen kuidagi rahulik, mis puudutab söömist. Mul ei ole isusid, ma ei taha magusat, suudan öelda ei ka küpsistele, maisikrõpsudele, kommidele ja isegi leivatoodetele. Mõnikord olen küll võtnud pool teelusikatäit mett koos mõne kreekapähkliga aga see ei ole magusaisu peletamiseks, pigem olen ampsanud seda vahepalana söögikordade vahel.
Sellel nädalal sõin kaks toorkooki ja ühe vegan magustoidu aga seda seltskonna mõttes. Mul tegelikult ei olnud magusa isu ja ma oleksin väga rahulikult need maiustused vahele jätnud aga ma ei teinud seda ning hiljem kahetsesin. Seega jah, selles osas on mul veel arenguruumi … mitte teha asju/ süüa midagi lihtsalt selleks, et seltskonda sulanduda.
Mida ma veel olen tähele pannud – ma ei soovi enam kohvi juua. Maitse on muutunud kuidagi vastumeelseks ning keha ka ei rõõmusta enam kui hommikul esimese asjana kohe kohvi manustada. See-eest olen hakanud rohkem vett jooma! Kui varem suutsin vaevu liitri vett päevas juua, siis nüüd tarbin suurema vaevata 1,5-2 liitrit ja lisaks sellele ka taimeteed. Praeguse hetke lemmik on kergelt vürtsikas Tervise Alkeemia “soojendav tee,” mille ma täiesti juhuslikult oma teekapist eile leidsin.
Üks asi veel – 2018 saab minu jaoks olema alkoholivaba aasta!
Ma ei naudi alkoholi tarbimist, ka siis mitte kui tegu on mõne hea veiniga. Jah, võtan lonksukese ja maitsen, teinekord joon isegi klaasikese aga tegelikult mulle ei meeldi alkoholi juua. Ja sellel aastal püüangi välisele survele mitte järele anda – ka siis kui tähistan oma pulma-aastapäeva, kellegi juubelit/sünnipäeva või aastavahetust. Alkohol ei ole (minu jaoks) see, mis lisab sündmusele pidulikkust. Oluline on tunne enda sees.
Ja miks ma tunnen ennast kui eikunagi varem ongi just see, et lõpuks ometi tajun ja julgen tasapisi valida olla teistest erinev, teha seda, mis on minu jaoks õige. Teha rahu iseendaga. Olla rahu. Tuua rahu.
Nii nagu ma ühes Instagrammi postituses kirjutasin:
Lihtsuses peitub võlu.
Tegu ei ole enda piiramise või millestki loobumisega … pigem valikutega, mis tunduvad õiged ja head – minu jaoks.
Vaatame, mida järgnevad nädalad toovad.