Paar nädalat tagasi sai Mia aasta ja üheksakuuseks! Temast on nii äge väike preili sirgumas ja viimase aja kõige suurem muutus minu jaoks on see, et meie lapsest on saamas üks korralik jutupaunik! See on kuidagi (ikka veel) nii harjumatu aga samas nii-nii vinge!

Kui vaid mõned kuud tagasi tegi Mia end üksikute sõnade abil selgeks, jättes pikemate sõnade puhul ära viimaseid silpe või siis kasutades üldse ainult sõna esimest silpi, siis nüüd püüab ta sõnu lausele omaselt ritta seada. Üldjuhul on tema laused paari-kolme sõnalised aga mõnikord üllatab ta meid nelja-viie sõnaliste lausetega, mis on ka grammatiliselt enam-vähem õiged. Siis olen ma küll veidi hämmingus, et mis nüüd just juhtus!? 

Meil on kodus väike papagoi.

Mia kordab pea kõike uut, mida ta kuuleb. Ta kordab uusi sõnu ja vahel ka terveid lauseid. Kuulates ja korrates omandab ta lisaks sõnavarale ka keele seaduspärasusi ehk grammatikat (lauseehitus, käänded, välted jne). Ise püüan väga teadlikult rääkida ja suhelda temaga – sageli kommenteerides meie tegevusi e. kes teeb, mida teeb, kus teeb, millega teeb, kellega teeb jne. Esitada küsimusi ja anda Miale võimalus neile ise vastata. Kui tema ei oska või ei taha vastata, vastan ise. Ja nii on Mial jällegi võimalik kuulda ja kuulata ning omandada praegu tema jaoks nii olulist kõnekeelt.

Kuskil märtsikuust (või isegi varem) hakkas Mia avaldama soovi kordusteks. Me lugesime mingit lugu või luuletust mitu-mitu korda järjest ja ta tahtis seda kuulda ikka ja jälle. Paaril korral rääkisin ühte ja sama lugu vist oma 10-15 korda järjest … hea, et need lood mõnusalt lühikesed olid. Minul oli (ja on siiani) huvitav jälgida, kuidas Mia, samal ajal kui ma talle mõnda lugu jutustan, mulle tähelepanelikult suu sisse vaatab ja ise justkui kaasa rääkides suud pea märkamatult kaasa liigutab.

Elulised sündmused.

Pisipiiga tahab kuulata ikka ja jälle mingeid konkreetseid killukesi meie päevastest tegemistest, eriti just nendest, mis jäävad tavapärasest rutiinist välja. Näiteks käisime paar nädalat tagasi Montessori mänguhommiku raames metsas mustikaid korjamas ja pärast suristasime korjatud mustikad külmutatud banaaniga “jäätiseks”. Olime uues kohas lastega, keda polnud ammu näinud ja tegime meie jaoks midagi täiesti uut. Pärast oli Mia jaoks väga oluline kõik kogetu ka mitu korda läbi rääkida: kus me käisime, mida me tegime ja kellega koos me olime. Järgnevatel päevadel tahtis ta mitmeid ja mitmeid kordi, et ma talle kõike seda uuesti jutustaksin ja iga kord loetlesime juurde ka kõigi osalejate nimed. Meid oli kokku kaheksa ning Mia ei unustanud loetelust kedagi. Ja nii me siis kordasime ja kordasime. 

Tänaseks on nimede loetlemisele lisandunud ka “kõik koos”. Ehk, et loetleme ära kõik nimed ja siis mida me kõik koos teeme/ tegime. Näiteks paar päeva tagasi käisime me perega loomaaias ja juba mitu päeva varem hakkasime talle rääkima, kes kõik loomaaeda lähevad (mamma, papa, emme, issi, Mia, tädi Kriste ja Elon … kõik koos) ja kes on need loomad, keda me loomaaias näeme. Mia ei väsinud kuulamast ja praegu palub mul jutustada loomaaias kogetust. Ikka ja jälle.

Ja siis ta laulab!

Lisaks rääkimisele on Mia hakanud ka laulma! Võtab vahel viisijupi üles ja siis laulab südamest ning kõva häälega nii, et ilmselt ka naabrid kuulevad. Laulmiseks on seda ehk palju nimetada aga enam-vähem õige viisiga paneb ta enam-vähem õiged sõnad ritta lauldes nii salmikese või isegi paar. See on nii koomiline kui ta praktiliselt karjudes “laulab” juuuba linnnukeeeeseed…

Miale meeldivad väga riimuvad salmikesed-laulukesed. Tema lemmikuteks on “Mul on kapis kassike”, “Muki on koerake”, “Juba linnukesed”, “Põdral maja metsa sees”, “Mutionu pidu” ja “Kes aias?”.

Peaksin varsti meie repertuaari natuke täiendama ja otsima mõned uued (soovitatavalt sügiseteemalised) laulud ja salmid, mida saaksime koos õppima hakata. Kui sul on soovitusi, siis jaga julgelt neid minuga kommentaarides.

Vahel ma unustan, et Mia alles aasta ja üheksakuune on.

Mia on ise nii väike veel aga kohati jutustab nagu suur laps juba. Lisaks sellele, et Mia suhtleb üpris vabalt, on ta hakanud ka oma tegevusi kommenteerima ja nii ta vahel jutustabki pikad jutud maha rääkides sellest, mida ta parasjagu teeb. Ja väga sageli kuulen tema suust tuttavaid väljendeid, neid mida ma ise Miaga suheldes kasutan.

Ma olen ausalt öeldes üllatunud kui palju meie väike preili tegelikult rääkida oskab. Ja see ei ole üldse mingis võrdluses teiste laste ega mingite vanuseliste-arengukohaste normidega. Ma isegi ei tea, kui palju sõnu ta oskab, ilmselt siiski palju. Mind lihtsalt üllatab kui kergesti see kõnekeel lapsel tuleb ja et ka keerulisemad sõnad on justkui tavapärased “kass” ja “koer”. Hetkel teab ja kasutab Mia selliseid sõnu nagu näiteks:  vikerkaar, prügiauto, vihmakile, presskann, kompass, lasterong, mustikamuffin, linnu pesakast, koerapark, mänguväljak jms. “R” pisipiiga veel hääldada ei oska, selle asemel on hoopis “L” aga muus osas saab nendest (ja ka muudest) sõnadest päris kenasti aru.

Miks mind see küll üllatab?

Kui ma tean, et lapsel on parasjagu keele arengu tundlik periood ning vastuvõtliku meele kaudu ta lihtsalt omandab emakeelt, mitte ei õpi seda. Ja kuna meie pere on kakskeelne, siis omandab ta parallelselt nii eesti kui ka inglise keelt. Alguses arvasin, et tänu kakskeelsele kodule tuleb ka kõnekeel veidi hiljem aga nüüd ei oska ma seisukohta võtta – kas on ikka nii, et mitmekeelsetes peredes hakkavad lapsed hiljem rääkima? Mina vanemana püüan omalt poolt igaljuhul luua keele arengu jaoks toetava keskkonna olles ise eeskujuks nii sõnavara kui õigekeele kasutusel ning samuti ka suhtlema õppimisel.

Üldse on nii tore jälgida, kuidas Mia sõnavara aja jooksul muutub ja täieneb ning eriti rõõmsaks teeb see säde tema silmis kui ta mingi uue sõna või väljendi omandab. See on selline elevus ja sisemine rahulolu, mis tuleneb ilmselt sellest, et ta saab oma arengupotentsiaali täita lähtudes oma sisemisest tungist, mis tema tegutsemist juhib.

Kuidas edasi?

Oma eelmises postituses “Mis on Montessori” panin kirja mõtte, et lapsevanem võiks lapsega suheldes kasutada keeleliselt õiget ning sõnavaralt võimalikult rikkaliku keelt – õiged terminid, pärisnimed, sünonüümid jne. Ma olen püüdnud seda nõuannet viimastel kuudel ise praktikas rakendada ning praegu tundub küll, et sellest on abi ja mul on selle üle ainult hea meel!

Samas pean tunnistama, et suhteliselt palju on meie peres ka nö. kontrollküsimuste esitamist ning see on kindlasti koht, kus oma käitumist muuta ja parandada. Ma isegi ei tea, kas me küsime neid küsimusi, et kontrollida lapse teadmisi, ergutada teda rääkima või pigem lihtsalt soovist temaga suhelda.

Ühesõnaga, arenguruumi veel on. Lapse kasvades ja arenedes tuleb aga tõenäoliselt, lisaks korrektsele ja ilusale emakeele, lugemisele ning laulmisele, kasutusele võtta veel täiendavad vahendid, millega lapse keele arengut koduses keskkonnas toetada.

Eks nüüd tulebki uurida ja lugeda ning sellesse teemasse natuke rohkem süveneda. MIKS? sest mind huvitab see teema ja kuna Mia enne kolmandat eluaastat tõenäoliselt lasteaeda ei lähe, siis pean mina vanemana ka rohkem omalt poolt panustama.

Lisan siia lõppu viite ühele heale artiklile: Kuidas areneb lapse kõne?