Käisin kaks nädalat tagasi kristallidega suhtlemist õppimas (LINK) ja tahtsin kodus peale kursust omandatud oskusi ka veidi praktiseerida. Valisin välja omale meditatsiooni ajaks abilise – minu jaoks viimasel ajal eriti armsaks saanud kristalli, küaniidi.

Süütasin aknalaual küünla, istusin mugavalt padjale ja võtsin kristalli kätte. Sulgesin silmad ja hingasin sügavalt sisse, siis välja. Meel rahunes.

Hoidsin kristalli peos, tunnetasin tema energiat ja tutvusin tema olemusega. Pehmelt voolav energia, toetav ja üdini aus. Minu teadvusesse tuli väga selgelt sõnum – tõde. Tundsin, kuidas see tabas kümnesse. Esile kerkis tugev soov näha, milliste maskide taha end peidan ja lõpuks aru saada, mis on minu tõde ja kus ma seda alla surun.

Tõde vabastab.

Või nii vähemalt räägitakse. Selleks, et oma tõde mõista võiksin iga asja/ mõtte/ teo/ valiku jne. kohta oma elus küsida – kas see on minu tõde? Mina küsin ja minu sisemine tarkus vastab.

Minu jaoks on meditatsioon kui tööriist, mis aitab leida vastuseid ja lahendusi. Aga selleks, et saada vastuseid ja leida lahendusi, on vaja küsida. Nii ma siis küsisin:

“Mis on minu jaoks hetkel kõige olulisem tõde, mida ma enda kohta teadma peaksin?”

Minus tekkis tohutu üksilduse tunne, selline hinge kriipiv, kurb ja haletsev. Tundsin ennast täiesti tähtsusetu ja hüljatuna. See tunne tundus kuidagi täiesti ebareaalne – olen ju pidevalt ümbritsetud inimestest, mul on pere ja sõbrad, teen omale meelepäraseid asju ja kõik oleks justkui hästi!

Aga ma läksin selle tõega kaasa. Selle alt koorus välja tähtsusetuse tunne, hüljatus ja väärtusetus. Nii raske oli endale neid tundeid tunnistada. Neid lubada. Palju kergem oleks olnud neid eirata, manada naeratus näole ja pugeda “kõik on hästi” maski taha. Ma tahtsin tõde. Siin see nüüd oli.

Kust olid need tunded alguse saanud? Rännak viis mind minu lapsepõlve. Ei mingeid konkreetseid mälestusi aga väga selged tundmused. Lapsepõlves kogetud keelud, käsud, karistused – kõik see tekitas minus (minu sisemises lapses) tunde, et ma ei ole piisav, õige, väärtuslik. Sellega kaasnes tohutu segadus ja seesmine konflikt – kuidas ma saan olla vale kui ma lihtsalt olen see, kes ma olen. Ülekohut mõistes tekkis kõigepealt viha, seejärel mõõtmatus koguses kurbust, mulle antud siltide/raamide omaks tunnistamine ehk leppimine ning seejärel täielik tuimus. Ma kogesin kõiki neid tundeid nii füüsiliselt kui emotsionaalselt oma meditatsiooni ajal ja see oli päris intensiivne.

Tundsin tohutut kaastunnet oma sisemise lapse suhtes.

Nii kummaline oli jälgida ennast üheaegselt nii hetkes olles kui lapse rollis, näha maskide taha, lubada valedel lahustuda ning mõista oma tõde.

Ma arvasin, et tervenemine toimub läbi andestamise ja armastuse, tegelikult tundsin aga leppimist. Kõik see, mida kogesin, justkui lahustus ning maad võttis rahu – sügav ja kõikehõlmav RAHU. See rahunemine ja rahutunne tõid kaasa rõõmu! Mu suunurgad kiskusid ülespoole ja ma naeratasin õnnelikult. Ikka veel meditatiivses seisundis olles tundsin, kuidas ma tahaksin nii väga tantsida.

Otsisin välja oma kõige lemmikumad tantsuhitid ja lasin muusikal end kanda! Energia sai liikuma ja õnnehormoonid olid laes.

Tõde on nagu valgusvihk, mis valgustab ka kõige pimedama nurga. Olen väga tänulik meditatsioonil kogetu eest, sest mõistsin lõpuks:

Minu tõde on MINU tõde. Mitte kellelgi teisel ei ole õigust selles osas midagi vastupidist väita.

P.S. küaniit on tõe kristall – oma tõe välja ütlemise ja oma tõe järgi elamise kristall. Nüüd vaatan teda hoopis teise pilguga ja soovin temaga palju tihedamini koostööd teha.

P.P.S. Kuna postitan kaks nädalat hiljem, siis võin öelda, et tänu kogetule on minu elus reaalselt toimunud muutus. Julgesin lõpuks tunnistada nii iseendale (kui ka oma tööandjale) seda tõde, mida olen juba kaua eirata püüdnud. Oma tõde. Aga sellest siis mõnes teises postituses.