Eile oli nii huvitav olukord – tulin jalutades töölt ja eemalt nägin justkui tuttavat nägu ühes pargitud autos. Korra käis mõte peast läbi, et lähen ringiga mööda, siis ei pea teretama. Varem oleksin võinud vabalt teha näo, et ei näinud/ ei pannud tähele ja üleüldse, me ei ole ju kuigi lähedased. Aga mitte seekord, otsustasin olla kohal ja minna vastu sellele, mida elu minu teele oli ilmutanud – antud juhul siis selle tuttava, kellega meie eluteed ristusid nii kolm aastat tagasi.

Autost möödudes lehvitasin naeratades ning korraks tekkis kõhklus, kas jääda seisma või minna edasi ja piirduda selle põgusa kontaktiga. Jäin siiski auto juures äraootavalt seisma lootes, et minu tuttav autost välja tuleb. Mul polnud õrna aimugi – miks ma seal niimoodi seisin – meil polnud mingit ühist teemat, meid ei sidunud miskit – millest me küll räägime?

Järgmine kord kui tunned, et tahad suure ringiga millestki/kellestki mööda minna siis mõtle – MIKS?  Millele sa vastupanu osutad, mida püüad vältida, mille eest end kaitsta? Samuti, kas see on kooskõlas sinu südamehäälega, sinu tõelise olemusega?

Aga tegelikult oli see kohtumine hästi südamlik, soe ja innustav! Ja mul on hästi hea meel, et selle tuttavaga just niimoodi kohtusime (minu jaoks oli see igatahes suurepärane õppetund ning võimalus oma käitumist kõrvalt jälgida).

Juhuseid ei ole olemas – on võimalused. Meie valida on, kas me läheme nende võimaluste suunas või läheme vastupanu tundes nendest suure ringiga mööda.

Sellest eilsest kohtumisest jäi kõlama TÄNULIKKUS. Ja mul on siiralt hea meel selle üle, sest tänulikkus on oma olemuselt nii habras, õrn ja samas nii kaunis ning võimas! Mina tunnetan tänulikkust pea iga päev, kuid pigem sellele suuremat tähelepanu pööramata. Aga peale eilset kohtumist tunnen, et sooviksin tänulik olla – teadlikumalt. Seda rohkem märgata, sellele aega ja ruumi lubada, teadlikult tunnetada ning seda nautida. Tunda, kuidas see tunne minu sees kasvab ja mind täidab.

Tänulikkus täidab, annab energiat, väestab ning tiivustab.

Mina olen hetkel tänulik oma hetkeolukorra üle – olukorra, mis on justkui oluliseks murdepunktiks minu elus, hüppelauaks. On unistused aga ma ei pea nende poole pürgima, võin lihtsalt lubada end nende juurde juhatada. Olen tänulik selle eest, et ei pea enam oma pead murdma selle üle, mis on minu elu eesmärk või kuidas oma unistusteni jõuda. Võin lihtsalt olla ja  oma südamehäält kuulates elada. Teha neid asju, mis panevad silmad särama ja usaldada oma teekonda, elu.

Mille üle oled sina tänulik oma elus?