Nii nagu paljude asjadega, nii on ka raseduse ja sünnitusega – ega enne ei oskagi ette kujutada, mis tunne on kanda last oma südame all või mis tunne on ilmale tuua elu kui seda ise kogenud ei ole. Me võime arvata ja oletada aga päris lõpuni ei saa me tegelikult kunagi teada. Juba sellepärast, et kõik kogemused on oma universaalsuses siiski niivõrd individuaalsed ja unikaalsed.

Kui rasedus oli minu jaoks selline meeldiv ja mõnus ootuse aeg, siis tähtaja lähenedes hakkasid pead tõstma hirmud sünnituse ees. Loomulikult soovisin ma võimalikult pehmet, toetatud ja meeldivat kogemust aga samas ei saanud ma ka eitada – sünnitusega kaasneb valu.

Ma lihtsalt ei osanud ette kujutuda, milline see valu olla võiks.

Ma olin juba ammu oma soovide listi sünnituseks valmis kirjutanud aga mida lähemale sünnitusele, seda enam ma kartsin. Kartsin, et asjad ei lähe võib-olla päris nii nagu ma seda oma südames olin soovinud. Ja see tundmatu valu … äkki see see lihtsalt niidab mu jalust maha ja ma otsustan epiduraali kasuks, sest muud moodi ei suuda kohe kuidagi toime tulla?

Kuidas kõik tegelikult läks?

Päris raseduse lõpus, peale eeldatavat tähtaega, ootasin ma kannatamatult, millal pisike küll tuleb ning lootsin näha kasvõi mingeidki märke peatselt algavast sünnitusest. Tahtsin ju nii-nii väga oma kullateraga juba kohtuda ja teda oma süles hoida, oma piiritu armastusega üle külvata.

Kuskil nädal enne sünnitust hakkas tulema limakorki. Ma hoidsin hinge kinni ja ootasin suures ärevuses, et kas nüüd lõpuks? Kas tõesti on kohe-kohe pisike mu rinnal? Tol hetkel ma ei teadnud ju, et läheb veel aega kuigi teadsin, et see nii võib minna.

Mõned päevad hiljem tundsin öösel läbi une oma esimesi emaka kokkutõmbeid. Neid oli vaid kolm-neli aga ma  siiralt rõõmustasin nende üle, sest minu jaoks tähendas see seda, et mingi protsess on käima läinud. Pealegi, ma tundsin ära tuhu! vaatamata sellele, et ei olnud seda varem mitte kunagi kogenud. Olin salamisi kartnud, et ma ei tunnegi sünnituse algust ära.

Kui ülejärgmisel päeval algasid regulaarsed tuhud, mis olid juba üsna tuntavad, siis ma enam nii väga ei rõõmustanud. Olin terve öö üleval valutades ja mõõtes tuhude pikkust ja nende intervalle. Olin hommikuks üsna magamata ja väsinud aga just siis algas tõeline sünnituseks ettevalmistumine. Kui esimesel päeval suutsin oma tuhud üle hingata, siis nüüd tegin juba natuke kõvemat häält ja oleksin päris mitmel korral sammud sünnitusmaja poole seadnud.

Õnneks olime valinud endale ITK eraämmaemanda – Siiri Ennika – kes oli mulle kogu protsessi vältel moraalseks toeks ning juhendas ja julgustas mind jooksvalt telefoni teel. Põhimõtteliselt ootasime suuremat avatust ning selle avatusega pidi kaasnema ka teatud veritsus. See pidi olema see märk, mil minna haiglasse. Loomulikult hirmutas see kõik mind veidi. Minul oli tunne, et beebi on kohe-kohe sündimas aga ämmaemand palus mul kenasti veel kodus oodata. Mida teha?

Üritasin usaldada ja jäin koju.

Tuhud olid üsna intensiivsed ja selle lühikese perioodi vältel, mil tuhu oli, ei eksisteerinud minu jaoks muud maailma. Olin mina, tuhu ja valu. Ma ei mõõtnud enam tuhude pikkust ega nende intervalle, olin justkui rütmilises lainetuses – söömata, joomata ja väsinud. Aga ma justkui ei tundnud seda kõike.

Püüdsin öösel valude vahel vähekenegi magada ja varastel hommikutundidel algas ka see kauaoodatud veritsus, mille peale leppisime ämmaemandaga kokku, et kohtume sünnitusmajas tunnikese pärast. Olin nii õnnelik, et lõpuks ometi mingi progress ja edasiliikumine. Ma ei osanud edasiselt midagi oodata ja olin pigem hetkes, kui et mõtlesin sellele, mis mind ees ootab.

Saime kohe sünnitustuppa, mulle tehti KTG ning ämmaemand soovitas teha lahti looteveed, et asja natuke kiirendada, olin korralikult valutanud juba pea ööpäeva ju.

Mõeldud tehtud.

Läksin dušši alla, sest kõik mida ma tuhu ajal teha suutsin ja tahtsin, oli seista sooja voolava vee all ja toetuda otsmikuga vastu külma vannitoa seina. Kaua ma sedasi seal seista ei jõudnud, sest üsna kohe tundsin ma, kuidas keha on ohjad enda kätte haaranud … ma ei kontrollinud enam oma keha. Mul oli selline tunne, et pressin pisikese sinnasamasse vannitoa põrandale ja mul oli vaja, et ämmaemand kiiremas korras olukorda kontrollima tuleks, sest mul oli hirm.

Need kehalised aistingud olid minu jaoks täiesti uudsed ning nagu kõige tundmatuga, võib see natuke hirmutada. Aga kui ämmaemand kinnitas, et tegu on täisavatuse ja pressidega ning soovitas nende aistingutega kaasa minna ja lubada oma kehal “tööd” teha, hakkasin seda võimast sünni protsessi usaldama.

Vahepeal proovisime ka sünnitusjäril kaasa pressida aga lõpuks andsin alla ja lasin oma kehal sünnitada. See pressi tunne, mis haarab justkui kogu keha, on minu meelest nii võimas ja ürgne! Ma isegi ütleks, et ebamaine. See tohutu kehatarkus ja vägi, mis aitavad lapsel siia ilma sündida, see on ikka täielik kosmos! Loodus ei ole mitte midagi juhuse hoolde jätnud.

Minu keha sünnitas ja mina kogesin seda. Olin sünni ime tunnistajaks.

Meie pisike tütreke pandi mulle rinnale kõigest paar tundi peale sünnitusmajja tulemist ja kui ma praegu kõigele sellele tagasi vaatan, siis mul oli imeline sünnitus. Ma ei oskaks paremat sünnitamise kogemust tahtagi, kuigi minu sünnituseelsest visioonist või ideaalist oli see üsnagi kaugel. Aga millegi pärast on mul tunne, et kõik läks palju paremini kui ma soovidagi oleksin osanud.

Ma olen nii-nii tänulik sellele kogemusele, oma toetajatele – kallile kaasale ning suurepärasele ämmaemandale – ning meie pisikesele roosinupukesele, kes meid oma vanemateks valis ning kellega koos on meil võimalik seda suurt ja põnevat maailma täiesti uue nurga alt nüüd avastada.

Ootan juba väga selle pisikese tundmaõppimist, temaga kooskasvamist ning  perekonnana täiesti uuele tasemele liikumist.