Ühel päikeselisel, kuid külmal ja tuulisel päeval käisin mere ääres oma kristalle ja malasid laadimas. Laotasin nad liiva peale suht veepiiri lähedale ja ise jäin sinna kõrvale mõtisklema.

Ja justkui eikusagilt tekkis mul ärevus ja hirm. Hakkasin nihelema ja iga vähese aja tagant selja taha vaatama kartes, et äkki tuleb mõni suur külakoer ja teeb mulle liiga. Minu hirm oli alguse saanud kõikidest nendest puremiste õudulugudest, mida meedias ikka ja jälle kajastatakse ning mind õrnahingelist jäävad sellised lood veel pikalt mõjutama. Teades ka, et koerad üldiselt ei armasta selliseid tonte nagu ma seal mere ääres üleni mustas olin, oli mul väga keeruline kainet mõistust säilitada.

Ma sain aru, et pärdik minu peas ei lõpeta seda jama enne kui tal ei ole tõendeid vastupidist uskuda. Olin tol hetkel täielikult selle absurdse hirmu mõju all.

Stopp! See ei ole normaalne – ma ei saa karta asju, mis tõenäoliselt ei juhtu mitte kunagi!

Otsustasin uurida, kas see hirmutunne on ka minu hinges või vasardab ainult mõistuse tasandil. Hingasin sügavalt sisse ja kujustasin ette oma südameruumi. Proovisin tunnetada, mis seal südameruumis siis on.

Täielik rahu. Ei jälgegi hirmust, muretsemisest või mingist ohutundest.

Tol hetkel kogesin oma hirmu illusioonina. Justnagu halvasti tehtud mustkunstniku trikk, kus sa lihtsalt ei saa mööda vaadata triki olemusest. Nii oli ka selle hirmuga, ma nägin teda läbi.

Alles siis suutsin ma rahuneda, sest minu sees (minu hinges ja südames) ei olnud hirmu. Polnud tegelikult kunagi olnudki. Ma lõdvestusin ja hingasin sügavalt sisse ja jäin tutvuma oma hingeruumiga. Mis seal veel peale rahu on?

Minu hinges ja südameruumis oli lisaks rahule ka harmoonia, armastus, pere loomine ja elurõõm.

See tunne oli nii ilus ja puhas. Nii tõepärane ja ehe. Nii turvaline. Kõik see, mis minu jaoks hetkel oluline on ja millele soovin keskenduda.

See kogemus muutis minu suhtumist hirmu ja nüüd kui mul on hirm mingi asja tegemise või selle ebaõnnestumise ees, siis konsulteerin kõigepealt oma südameruumiga. Sest ma tean – südameruum ei tunne hirmu. Südameruumis valitseb tõde ning õitseb armastus. Ja nii ma olengi oma tegemistega jõudnud tagasi enda juurde – sinna, kus on südamehääl, unistused ja potentsiaal need unistused teoks teha.

Ma ei tea, mis saab homme. Aga ma tean, et pean järgima oma sisetunnet ja proovima asju, mida varem pole julgenud. Milleks pole küps olnud.

Ja hirmul ei ole siin ruumi – sest südameruum ei tunne hirmu.