Istusin ja jõin teed, kui mu pilk jäi pidama oma visiooni kaardil ning ma jäin mõtlema, miks ma küll kleepisin sinna sõnumi “söö, palveta, armasta.”
Viimase nädala jooksul on minu ellu taas tulnud palju toitumisega seotut – käsin Kadi Helme terviseloengul “Tervis – toitumine. Mida saad sina enda heaks teha” ning vaatasin eile ETV2-s dokumentaalfilmi “Toidu kaitseks” (“In Defence of Food”). Minu fookus on taaskord toitumisel.
Mind väga kõnetas Michael Pollan’i ütlus:
eat food – not too much – mostly plants
Ma ei ole paleotoituja, taimetoitlane, vegan, toortoitlane, puuviljatoitlane ega mingi muu kindla suuna järgija. Küll aga jäin taaskord mõtlema, kui oluline on ikka puhas päristoit (olgu see siis taimne või loomne) ja kui kerge on minna kaasa massiga ning tarbida kõike seda, mida toidutööstus ja meedia meile ette söödavad või seda, mida oleme harjunud sööma, kuid mis ei pruugi olla meie jaoks just parim.
Pean tunnistama, et kuigi mulle väga meeldib süüa, siis tegelikult ei oska ma süüa teha – ma ei tunne ennast köögis kuigi koduselt ning igasugune kokkamine on minu jaoks stressirohke ettevõtmine – ma ei ole harjunud süüa tegema, ma ei saa söögitegemise põhimõtetest aru, ma ei oska erinevaid maitseid ja toiduaineid omavahel kokku sobitada ning üsna sageli lähevad asjad untsu. Samuti tunnen, et ei tea ka toitumisest kuigi palju – mida ja kui palju süüa ja milliseid toidulisandeid vajadusel juurde võtta, et toetada oma tervist, energiataset ning üldist heaolu.
Olen otsustanud teha taaskord läbi Sarah Wilsoni 8-nädalase suhkruvaba programmi ning hakata rohkem tähelepanu pöörama toidule ning toitumisele. Hakkan avastama kõike seda, mis on minu jaoks veel uus ja tundmatu või juba unustusse vajunud vana ning kindlasti jagan oma avastusi ja kogemusi ka siin blogis.
Siinkohal tahaksin jagada ühte toredat blogi, mis minu silmad särama ja suu vett jooksma paneb:
Mind vaimustab loodus ning kõik looduse annid … kõik need värvilised, rohelised ja erikujulised taimed ja viljad, mis juba oma olemasoluga tekitavad hea tuju ning toovad naeratuse suule – milline ilu ja milline küllus! See kõik on päris. Päris lõhnaga. Päris maitsega. Päris toitainetega.
Minu unistus on ühel päeval kasvatada oma toitu ise: köögi-, juur- ja puuvilju, marju, maitsetaimi ja kõike muud, mida oma aias kasvatada saab. Mitte ükski poest või turult ostetud tomat ei maitse nii hästi kui enda kasvuhoones hoole ja armastusega kasvatatud, viljakas pinnases kasvanud ning päikese käes küpsenud tomat. Samuti on minu unistuseks veeta oma aega loomingulisemalt ning loomulikumalt, mitte kontoris terve päev arvuti taga istudes.
Tunnuspilt/ photo by: Green Kitchen Stories
One thought on “SÖÖ.”