Täna hommikul jalutades jäin mõtlema, et huvitav, kuidas ma selle aasta jooksul muutunud olen. Milline ma olin aasta tagasi? Millest mõtlesin ja unistasin, mida tundsin ja tunnetasin, mida kartsin ja mille poole püüdlesin… Ma sain aru, et ma ei tea. Ei mäleta. Kuidas saaksingi ma mäletada igat minutit ja sekundit oma elust.

Tean vaid, milline ma olen just praegusel hetkel. Siin ja praegu. Mitte poole tunni, kolme päeva, kuu või aasta pärast.

Ja siis ma taipasin – minevikku ei ole olemas … see on nagu unenägu, mida hommikul ärgates mäletad vaid katkendlikult ning mis päeva jooksul vajub kaugele unustuste hõlma.

Ja kui ei ole minevikku, siis ei saa ju olla ka tulevikku. Ongi ainult praegune hetk. Siin ja praegu.

Selle asemel, et elada minevikus või muretseda tuleviku pärast – peaksime olema täielikult kohal just praeguses hetkes ning tegema seda, mis meid õnnelikuks teeb – just siin ja praegu.

Nii kummaline, kuidas mul selle taipamise peale täielik lühis tekkis ja kogu mu reaalsust oleks justkui moonutatud ja painutatud mingiks eriskummaliseks kreeka e-ks. Ometigi ei ole see teadmine mulle uus, olen seda kõike juba kümneid kordi varemgi kuulnud.

Tunnen, et vajan aega selle taipamisega kohanemiseks ning temaga lähemalt tutvumiseks.

Kõike kaunist ning mõnusat aastavahetuse eelset imedeaega!