Minu jaoks on september alati seostunud uue algusega. Nii nagu sai 12 aastat 1. septembril kooliteed alustatud, hiljem ka ülikoolis, nii ka praegu – septembri algus tähistab uusi tegemisi ja kogemisi.

Pean tunnistama, et sel aastal on kõik need uued algused kuidagi väga jõusliselt mõjunud. Aeg tundub justkui käest libisevat, tempo on kiirem kui kunagi varem ja tegemisi rohkem, kui oleksin osanud oodata. Aga just sellised hektilised hetked tuletavad meelde, et kõigepealt tuleb täita iseeneda anum. Enda eest hoolitsemine tuleks prioriteediks seada, sest muidu kaob üks hetk naeratus suult ning energia saab lihtsalt otsa.

Ka praegu, kui neid ridu kirjutan, on mitmed tööasjad, mis vajavad tegemist. Aga ma mõistsin, et kui ma midagi enda heaks kõigepealt ei tee, omale vajalikku puhkust ei võta, siis ei jätku mul auru ka töiste asjade tegemiseks.

Mulle meeldib kirjutada, mulle meeldib võtta aeg maha ja keskenduda sellele, mis minu jaoks parasjagu aktuaalne on, mis mind inspireerib, oma mõtteid jagada.

Nii oluline on leida iga päev aega, et teha seda, mis innustab, mis energiat annab ja mis paneb loovenergia liikuma. Teinekord on oluline keskkonnavahetus, mõnikord on vaja käia kuskil üritusel, seminaril, kontserdil või lihtsalt kohtumisel toreda ja innustava inimesega. Miks mitte ühildada need kaks ja minna oma hea sõbrannaga koos mõnele üritusele, siis saab ühiskogemisest veelgi enam positiivset energiat! Teadagi, jagatud rõõm on topelt rõõm.

Eelmisel nädalal pikkisin oma nädalasse mõned mõnusad tegevused ja pühapäeva õhtuks tundsin end nagu roosa mannapilve sees hõljuv madonna.

Neljapäeval käisin Sundãri Day Spa’s Tai jalatalla massaažil (60 min) ja see oli nii lõõgastav, nagu oleks terve keha hellitavalt poputatud. Oleksin sinna veel kauaks-kauaks tahtnud jääda ning nautida veel mõnda hoolitsust või massaaži.

Reedel käisin toitumisnõustaja Kadi Helme vastuvõtul. Ja kui päris aus olla, ega ma ei teadnud päris täpselt, miks ma sinna lähen. Ühest küljest ei olnud ju midagi väga hullu aga samas oli mitu asja korraga kokku kuhjunud – minu emotsionaalne söömine, plus tervise tasakaalutus, mis lõi välja pärmseenena. Ma ei olnud varem toitumisnõustaja juures käinud, seega kogemus jagada minu jaoks üsna isiklikku infot oma toitumise ja tervise kohta oli üsna uudne. Kadi on hästi avatud, soe ja toetav ning oskab suurepäraselt luua ruumi, kus ennast avades hästi ja turvaliselt tunda. Ja kui ma vastuvõtult koju läksin, siis tundsin kuidas hõljun õnnest, usust ja lootusest, et leian oma probleemidele lahenduse. Kuna lähen Kadi juurde juba järgmisel nädalal uuesti, siis teeksin kogu kogemuse kohta päris eraldi postituse.

Laupäeval veetsin viis tundi isaliini tervendades. Aga kui päris aus olla, siis ma ei saanud sellele kohe üldse pihta ja oli isegi minu jaoks liiga uhhuuu. Ka see on kogemus.

See-eest õhtul käisin sõbrannaga gongikontserdil Õnne Laboratooriumis ja see kogemus oli küll ilusaks kontrastiks sombusele ja vihmasele ilmale. Koht ise oli nagu muinasjutt – nii hingeline, helge ja kaunis. Kohe tunda, et südamega loodud ja juba see koht ise andis omamoodi elamuse ning avas minus ruumi, kus harmoonia, õnn ja armastus saaksid vabalt voolata. Ja täpselt sellise tundega ma sealt peale kontserdi lõppu ka lahkusin.

Pühapäev ei olnud vähem eriline, see oli täis positiivseid emotsioone, häid uudiseid ning naiselikku väge! Olen nii tänulik oma sõbrannale, kes kohe oskab öelda õigeid asju õigel ajal suunates mu tähelepanu sinna, kus mu süda on.

Lisaks piisavale puhkusele ja liikumisele, õigele toitumisele on meil vaja ka hingetoitu, eneseväljendust läbi loomingu ning armastust ja toetavat ruumi, et saaksime oma enda olemuses ja väes õide puhkeda.

September on minu jaoks sel aastal vast kõige keerulisem kuu, kus tuleb ära lõpetada kõik, mis pooleli, anda üle teatepulk ning vastu võtta uus. Oktoober juba ootab oma kogemuste, kohustuste ning töiste väljakutsetega. Oluline on ennast kõige selle keskel mitte ära kaotada.