Täna on jälle reede ja ma sooviksin jagada ühte traditsiooni, mis on meie peres väga armsaks saanud ja selleks on … pitsa reeded! 

Meie kaheaastane pisipiiga ei huvitu veel kuigi palju köögis toimetamisest. Küll aga märkasin, et teda paelub alati tainas, tainarull ja rullimine. Pidev saiakeste või pirukate tegemine ei tundunud minu jaoks kuigi ahvatleva väljavaatena, seega nuputasin, millised võiksid olla meie pere jaoks sobivamad alternatiivid. Kuidas pakkuda lapsele köögis neid tegevusi, mis teda huvitavad ja samas kindlustada, et terve pere pärast sööks ja rõõmustaks üheskoos.

Jõudsin selleni, et võiksime teha reedeti kõik koos pitsat!

Tänaseks oleme reedeti pitsat teinud juba pea kolm kuud (pühade ajal jäi väike paus sisse) ja sellest on saanud mõnus koostegemine ning sujuv üleminek nädalavahetusse.

Pitsa valmistamine

Olen proovinud erinevaid pitsapõhja retsepte aga nüüd olen jäänud pidama ühel heal ja lihtsal retseptil, mille leidsin Nami-Nami kodulehelt (LINK).

• 400 g  nisujahu 
• 12 g kuivpärmi 
• 0,5 tl soola
• pitsamaitseainet või mõnda itaalia ürdisegu, soovi korral
• 250 ml käesooja vett
• 2 sl oliiviõli

Sega suures kausis jahu, kuivpärm, sool ja soovi korral ka ürdisegu. Lisa soe vesi ja õli. Sega suure puulusikaga või kätega, kuni tainas enam vedel ei ole. Pane tainas jahusele lauale ja sõtku umbes 5 minutit, kuni saad sileda ja sitke taina. 

Jaota tainas 4-5 tainapalliks. Kata toidukile või puhta rätikuga ja lase soojas kohas kahekordseks kerkida.

Kui tainas on kahekordseks kerkinud, kummuta see kergelt jahusele lauale. Vormi tainas pitsaaluseks, kata täidisega ja küpseta kuumas ahjus küpseks.

Meie teeme tavaliselt pool kogusest ja sellest piisab enam kui küll kaheks suuremaks ja üheks väiksemaks pitsaks. Meie oleme siiani alati tainarulliga ilusad õhukesed pitsapõhjad rullinud. Küpsetamisel on põhi mõnusalt krõbedaks küpsenud ja eriti mõnus on pitsapõhi jäänud siis kui oleme selle juba kuumale ahjuplaadile pannud.

Jah, retsepti juures on vahemärkus, et pitsatainas ja tainarull ei käi üldse kokku. Või kui rullida, siis kindlasti ei tohiks üle taina äärte rullida, muidu pressib õhu välja! Aga kuna ma alguses ei märganud seda soovitust, siis olemegi kogu aeg rulliga toimetanud ja oleme tulemusega väga rahul olnud. Samas, järgmine kord võiks täitsa proovida need pitsapõhjad kätega vormida. 

Katteks oleme tavaliselt pannud järgmisi komponente: tomatikaste, õhukeselt viilutatud punane sibul, seened, mozzarella juust ja parmesani juust. Juurde oleme lisanud siis kas sinki, tuunikala, maisi, baklažaani, ananassi, päikesekuivatatud tomateid, oliive vms.

Minu vaieldamatuks lemmikuks on siiani olnud üllatus-üllatus …. baklažaanipitsa (LINK)! Aga isetehtud pitsapõhjal on see veelgi maitsvam kui õhukesel lavašil. Kahjuks teised minu vaimustust ei jaga, seega peame ikkagi iga kord vahetama komponente, mis on tegelikult heaks vahelduseks!

Muide, tuleb välja, et olen siiani pitsat valesti teinud pannes juustu alati kõige peale. Täna proovisin siis panna juustu kattematerjali alla ja no oli küll maitsev ja pitsa nägi ka peale ahjust väljavõtmist üsna ahvatlev välja!

Tõeline põhjus, miks me pitsa reedeid teeme.

Meile meeldib pitsat süüa aga see ei ole põhjus, miks me hakkasime pitsa reedeid tegema.

Põhiline eesmärk on olnud võimaldada meie pisipreilil tegutseda köögis, tema enda huvidest lähtuvalt. Ja nagu eespool sai juba mainitud, siis igasugune pärmitainaga toimetamine meeldib Miale väga! 

Käeline tegevus on hea peenmotoorika arengule. 

Varem tegin taina ise ruttu valmis ning lasin seejärel ka pisipiigal natuke sõtkuda, enne kui taina kerkima panin. Nüüd aga segan väiksemas kausis kõigepealt kuivained kokku ning siis pakun Miale võimalust see segu lusikaga suuremasse kaussi tõsta. Eelmisel korral taipasin, et tavaline supilusikas on tema jaoks liiga suur ja tal on sellega üsna keeruline jahu ühest kausist teise tõsta. Pakkusin siis hoopis väiksema dessertlusika. Sellega sujus töö juba hulga paremini ning Mia tundis end antud tegevuses juba palju enesekindlamalt. Pisipiigale meeldib see käe-silma koordinatsiooni treeniv tegevus muideks väga!

Kui kuivained on ümber tõstetud ning minu poolt vee ja õliga tainaks sõtkutud, siis on Mia kord käed külge lüüa. Talle väga meeldib sõtkuda, jahu peale raputada, tainast õrnalt silitada ja seda patsutada ning jahusel pinnal küll üht-, küll teistpidi ümber keerata. 

Ja kui pisipiigal saab sõtkumisest isu täis, jagan ma taina kolmeks pallikeseks ning panen need jahusele lõikelauale rätiku alla kerkima. 

Taina rullimine

Selleks ajaks kui issi koju jõuab, on tainas kerkinud ning me võime järgmise etapi juurde asuda.

Mia eelistab miskipärast oma pisikesele tainarullile minu suurt, aga ilmselt on tal nii mugavam. Kui lasta pisipiigal segamatult toimetada, siis võib kogeda hetke, kus ta on täielikult oma tegevusele keskendunud ning rullib oma tainapalli nii, nagu muud maailma ei eksisteerikski tema ümber. Seda on nii lahe kõrvalt jälgida, ka siis kui see hetk on üürike!

Lõpus pean ma omalt poolt natuke ikkagi aitama, et pitsapõhi ühtlaselt õhuke saaks.

Kui pitsapõhi tehtud, on aeg tomatikastet põhjale määrida. Mia jaoks on see veel keeruline. Üldjuhul võtab ta terve lusikatäie kastet ning lajatab selle siis pitsapõhjale, vahel ka küpsetuspaberile, ning hakkab seda siis hoolikalt lusikapõhjaga laiali ajama. Tavaliselt ma suunan ja vajadusel aitan teda. Püüan seda teha nii vähe kui võimalik aga nii palju kui vajalik … kas see mul alati ka õnnestub on omaette küsimus. Vahel tunnen küll, et mul ei ole piisavalt kannatust ja kipun ärrituma ning teda suunama võib-olla rohkem kui peaksin. Aga selline see eluke juba kord on.

Kattematerjali peale panemine

Kuna mulle meeldib kui pitsale minev sibul, mozzarella ja seened on õhukeselt viilutatud, siis valmistan ma pitsa kattematerjali tavaliselt ise ette. Pisipiigale jääb ainult peale raputamise/ panemise rõõm. 

Ka siin on lapsel palju õppida. Raputamise ja peale panemise tehnika, kattematerjali ühtlane jaotus pitsal jms. See, mis meile tundub lihtne ja loogiline, ei ole kaheaastase jaoks teps mitte. Ja sellepärast ongi hea anda lapsele võimalusi oma oskusi järjepidevalt harjutada.

Hetkel on Mia pitsal kattematerjal kõik kuhjas, sest seal kus on, sinna tahaks ju juurde panna 🙂

Ma üldiselt püüan tema tehtud tööd austada ning täidan kas ise või temaga koos pitsapõhjal tühjaks jäänud kohad. Ma loodan, et nii õpib ta aja jooksul ise, kuidas kattematerjali pitsale laotada.

Protsessi mõistmine ning vilumus

Pitsa tegemine on mitmeetapiline protsess, mis on piisavalt pikk ning nõuab omajagu aega ja tähelepanu. Meie oleme Miaga seda protsessi (pitsa tegu) algusest lõpuni läbi teinud juba mitmeid kordi ja tänaseks on pisipiigal tekkinud üsna hea arusaam ja mõistmine erinevate etappide järgnevusest. 

Mia saab antud protsessis kaasa lüüa nii palju kui ta soovib. 

Pitsa tegu algab juba päeval kui issi veel tööl on. Meie Miaga teeme taina valmis ja paneme selle kerkima. Samal ajal keedan mina valmis tomatikastme. Ja selleks ajaks kui issi koju tuleb hakin ja viilutan ma valmis kõik pitsa peale mineva.

Kui terve pere on koos, hakkame kordamööda oma pitsapõhjasid rullima. Seejärel määrime peale tomatikastet ning siis raputame peale juustu, sibulat, seeni ja muud vajalikku. 

Pitsad küpsevad ahjus ca. 13 minutit ning kui nad on valmis, võtan ma pitsad ahjust, lõikan lahti ja panen lauale jahtuma. Mia ootab alati suure elevusega, millal me kõik koos lauda istume ja pitsat sööma hakkame. Igaüks sööb endatehtud pitsat ja Mia on väga rõõmus kui saab pitsalõigu käeshoidmisega ning sealt hammustamisega päris ise hakkama.

Varem palus Mia väga tihti, et ma räägiksin talle “pitsa lugu.” Ja siis ma jutustasingi talle lugu sellest, kuidas me pitsat teeme. Mingil hetkel hakkas ta seda lugu ise jutustama ning mõned nädalad tagasi märkasin, kuidas ta pitsat mängult meisterdas … segas taina, pani kausiga rätiku alla kerkima, siis rullis ja raputas kattematerjali peale ning kõige lõpuks pani ahju ka. Täpselt nii nagu me seda päriselt teeme!

Mia oskused ja enesekindlus on ajaga paranenud ning nüüdseks ta teab mida, millal ja kuhu panna. Kordamine on tarkuse ema ja nii õpib ka Mia – läbi korduse. Sellepärast ongi hea ühte ja sama tegevust korrata kuniks tekib vilumus ja enesekindlus. Ilmselt sellepärast palus ta ka pitsa lugu korduvalt, rääkis seda ise ning tegi kogu pitsa valmistamise protsessi ka iseseisvalt läbi, mängides. Kinnistades nii omandatut.

Valikud ja uued maitsed

Kuna teeme pitsat igal nädalal, siis proovime varieerida seda, mida me pitsa peale paneme. Selliselt on Mial võimalus proovida erinevaid toiduained ja ta saab ise valida mida ning kuidas ta oma pitsa peale paneb. Näiteks tegime hiljuti pitsat vinnutatud serrano singi ja päikesekuivatatud tomatitega. Kuna Mial oli kõht juba üsna tühi, siis maitses ta töö käigus nii sinki kui ka päikesekuivatatud tomateid ja minu üllatuseks maitsesid need talle väga! Aga näiteks tuunikala pitsat tehes proovis ta oliive ja need ei meeldinud talle kohe üldse. Samas pakun ma oliive talle proovimiseks ikka ja jälle kui tuunikala pitsat teeme. Tema valida on siis kas ta soovib neid oma pitsale panna või mitte.

Kokkuvõtteks

Reedeti on meil õhtusöögiks pitsa ja kõik pereliikmed teavad seda! See kvaliteetaeg, mil me kõik koos köögis toimetame ning pärast ühiselt laua taga sööme, on mõnusaks üleminekuks töönädalalt nädalavahetusse.

Me võiksime ju proovida palju erinevaid asju koos teha, aga hetkel mulle tundub, et pitsa reeded sobivad meie perele ja meie kaheaastasele tirtsule kohe eriti hästi.

Nii nagu esmaspäevad on mänguhommikuteks, on reeded pitsa tegemiseks!