Esimene trimester on siiani olnud minu jaoks kõige kirevam, sest emotsioone on jagunud seinast seina, füüsiliselt on üsna raske olnud olla ning läbielamisi oli ka omajagu.
Kõigepealt on loomulikult need esimesed triibud.
10 päeva pärast hästi ajastatud beebitegu oli rasedustest positiivne. Triip rasedustestil oli õhkõrn ja mulle tundus, et ma kujutan seda endale ette. Tegin paari päeva pärast uuesti rasedustesti ja tõepoolest – kaks selget triipu. Ma teadsin seda!
Kuna ma olin kuskilt lugenud, et ovulatsiooni teste saab ka rasedustestina kasutada (ja ma olin neid hulgim valmis varunud), siis proovisin ka seda meetodit ja see täiesti toimis nii nagu allolevalt pildilt näha.
Rõõm oli muidugi suur, kuid ülevoolavaid emotsioone ja õnnepisaraid, mida oleksin oodanud, ma ei kogenud. Oli selline mõnus teadmine ja rahulolu.
Elevusega koos puges sisse ka väike ärevus ja hirm – raseduse katkemise ees. Ootasin väga oma esimest visiiti ämmaemanda juurde saamaks kinnitust, et kõik on hästi, et ma olen tõepoolest rase ning minu kõhus on arenemas beebi, kelle südameke on kenasti tuksumas.
Ämmaemanda vastuvõtule soovitatakse minna raseduse 6-9 nädalal, sest siis on beebi ultrahelis ilusti nähtav. Mina sain aja 8.ndaks nädalaks ja see ootamine tundus jube pikk aga lõpuks jõudis oodatud kuupäev siiski kätte ning mind võeti rasedusega arvele.
Esimene ultraheli tehti vaginaalselt ning ekraanil oli näha vaid pisike hernetera ja tema kiired südamelöögid. Silmad läksid märjaks, sest need tuksed ekraanil tähendasid seda, et minu sees on kasvamas ja arenemas uus elu. Ma olin nii õnnelik!
Tähtajaks määrati novembri algus 2018.
Esimesel visiidil täitsime rasedakaarti, mõõtsime vererõhku ning ma sain saatekirjad edasisteks analüüsideks ja uuringuteks. Kuna tol hetkel olin kodune ning ravikindlustuseta, palusin ämmaemandal vormistada ka dokument, mille saaksin esitada Haigekassale ravikindlustuse taotlemisel. Ravikindlustuse taotlemise protsess ise sujus üle ootuste kiirelt ja juba õhtuks olin ravikindlustatud! Tänutunne.
I trimestri sõeluuring ja kuklavoldi test
Endale üllatuseks olin üsna rahulik seoses selle uuringuga. Vereproovid olid antud ja ma ise olin positiivselt häälestunud. Ma ei mõelnud väga sellele, et mis siis saab kui … Olin üsna kindel, et kõik on hästi ning kõik näitajad on normis. Seepärast ei hakanud ma üldse uurimagi muid võimalusi (Panorama test, erakliinikud jne.) Aga vahetult enne ultraheliuuringut kuklavoldi ja muude markerite mõõtmiseks olin väga ärevil, isegi vererõhk oli korraga kõrge ja ma ei suutnud kuidagi rahuneda.
Õnneks oli ITK sonograaf Tuuli Haabpiht väga sümpaatne ning professionaalne, ta seletas kõik ekraanil nähtava meile kenasti lahti ning kinnitas, et beebi areneb vastavalt ootustele ning temaga peaks kõik korras olema. Riskid olid madalad ja kuklavolt mõõdeti 1,3 mm.
See oli nii suur kergendus ja pingelangus!
Väga lahe oli näha meie pisikest ekraanil liigutamas, näha tema käsi, jalgu, peakuju ja keha. Saime isegi 3D pildi kaasa.
Enesetunne esimesel trimestril
Enne veel kui rasedustest kahte triipu näitas, põhimõtteliselt kohe peale viljastumist, jäin haigeks. Ma ei ole muidu aastaid juba haige olnud aga nüüd olid kallal nii nohu kui ka pea- ja kurguvalu (mingi viirus vist). Ma olin nii rivist väljas, et veetsin praktiliselt terve kuu voodis ägisedes. Olin hästi väsinud, tujutu ja jõuetu aga magada ma millegipärast ei saanud. Otseselt nagu ei iiveldanud aga seest keeras küll. Nagu mingi tohutu pohmell.
Peale taastumist oli enesetunne hea kuigi üsna sageli olin tundlik ebameeldivate lõhnade suhtes nt. suitsuhais, sünteetiline kodukeemia, parfüümid, praadimise lõhn (tegelikult häirisid kõik söögitegemise aroomid) ja kõik muud tugevamad lõhnad. Oksendamist esines vast kahel-kolmel korral ja siis ka pigem ärritusest. Ärritajateks ebameeldivad lõhnad või söök, mis ei sobinud. Nii, et selles osas pääsesin väga kergelt, kuigi vaevutuntav iiveldus kestis kuni teise trimestri alguseni välja.
Isusid mul väga ei olnud. Täitsa alguses tahtsin tohutult hapukurki ja hapukapsast, samas kohvile ei suutnud ma üldse mõeldagi. Pigem eelistasin soolaseid toite kui magusaid, kommid-koogid-küpsised jätsid mind täiesti külmaks. Küll aga tekkis vahel vastupandamatu isu krõmpsuva järgi, nii et paar pakki krõpse sai ära söödud ning mõned korrad ka McDonaldsis käidud, juustuburger ja friikartulid … mmm …
Kehalistest sümptomitest veel niipalju, et rinnad ja rinnanibud olid tundlikud põhimõtteliselt kohe, veel enne rasedustesti tegemist. Samuti esines alakõhus kerget päevadele sarnast krambitamist ning isegi teravamaid pisteid, limaskesta tursed põhjustasid kinnisemat nina ja nohisevat hingamist. Hingeldamine ja sage pissil käimine kestsid ka terve esimese trimestri.
Kui enne rasestumist võtsin korralikult viljakust toetavaid vitamiine, D vitamiini tilkasid ning kalaõli, siis esimese trimestri teises pooles jätsin õlid välja, mul hakkas nendest lihtsalt nii paha – tekkis iiveldus ja ühel korral isegi oksendasin. Seega jätkasin vaid rasedusaegsete vitamiinidega.
Kokkuvõttes võib öelda, et esimene trimester kulges sujuvalt, ilma eriliste vaevusteta. Juurde võtsin 2,5kg ning kõhuke paistis (minu meelest) ka suht kohe välja tänu raseduseelsele kõhupekikesele.
Mul on nii hea meel, et samal ajal oli rase ka minu õde, kes minust kümme rasedusnädalat eespool on ja kui mina tegin alles kuklavoldi mõõtmist, sai tema juba teada lapse soo. Seega rasedusega seotud elevust ning kogemuste, mõtete ja tunnete jagamist oli palju ning see lähendas meid omamoodi veelgi. Samuti olin väga tänulik, et sain oma teekonda kohe algusest peale jagada ka oma parima sõbrannaga, kel peres juba kaks last kasvamas ning kes oli ja on siiani mulle suureks toeks ja innustajaks olnud.
Loomulikult tahtsin ma esimesel trimestril võimalikult palju teada saada raseduse kohta, seepärast hakkasin üsna kohe ka vastavat lektüüri lugema. Loetud said mahukas raamat “Me saame lapse!” ja Malluka “Püha taevas, Sa oled rase!”, “Punuloogia” jäi aga kahjuks pooleli.
Igal nädalal loen ma ka Mother & Baby UK kodulehelt eelseisva rasedusnädala kohta – millist arenguetappi beebi läbib, millised muutused toimuvad minu kehas ning millele peaksin antud ajahetkel tähelepanu pöörama.
Lisaks on mul kolm Uuskasutuskeskusest saadud raamatut, mis on küll natuke aegunud aga kust saab siiski üsna asjalikku infot. Tuleb lihtsalt kriitilise pilguga lugeda ning arvestada, et mingid asjad võivad vahepeal muutunud olla aga põhitõed on siiski samad. Raamatud on siis järgmised:
- Libero “Rasedus, sünnitus, vastsündinu” (2014)
- Marjorie Greenfieldi “Dr. Spocki juhised raseduse ajaks” (2003)
- Pere ja Kodu raamat “Minu 9 kuud” (2003)
Kaotusevalu
Kui rasedus on kulgenud kenasti ja on olnud täis positiivseid emotsioone, siis on ka raskemaid hetki olnud. Kuskil kuu peale rasestumist seisin silmitsi suure kaotusvaluga. Pidime hüvasti jätma oma kõige kallimaga – neljajalgse pereliikmega, kes oli meil siiani olnud justkui lapse eest. Pika, raske ja vaevalise haiguse tagajärjel olime sunnitud vastu võtma ühe kõige raskema otsuse oma elus ning lubama tal lõpuks minna, sest lappida, parandada ja terveks ravida ei olnud enam võimalik. See oli emotsionaalses mõttes hästi raske aeg ja lein kestab siiani, veel mitu kuud peale tema lahkumist. Ma tean, et aja jooksul valu leeveneb ning lapse sünni lähenedes liiguvad mõtted üha enam uuele algusele aga samas tean ma ka, et mälestus sellest ilusast hingest ei kao mitte kuhugile ning meie südametes elab ta alati edasi.
Vot selline on olnud see minu esimene trimester.
Ja kõige selle taustal olen ma nii ütlemata tänulik, et olen saanud olla kodune ning olla kohal. Tunnetada ja läbi elada kõike seda, mis oli ning keskenduda tulevikule, meie lapsele, meie perele.
Need kogemised ja läbielamised on muutnud meid R-ga veelgi lähedasemaks – ma olen iga päev südamest tänulik, et minu kõrval on selline toetav, hooliv ja armastav partner. Ja muidugi minu päritolupere – ema, isa ja kulla õeke, aitäh teile!
3 thoughts on “Rasedusest – minu esimene trimester”