Reisil olles ei möödunud ühtki päeva, kui ma poleks olnud tänulik oma reisikaaslaste eest. Meil oli lihtsalt imeline seltskond koos – kõik väga erineva taustaga inimesed, aga koos moodustasime justkui ühtse terviku. Kaks imelist reisijuhti. Igapäevased teetseremooniad ja palju nalja. Me olime justkui üks suur ja sõbralik pere, kellega koos läheks iga kell uuesti reisile!

Või isegi luurele, kui vaja.

Reisiprogramm oli tihe ning transporteerumist ühest kohast teise oli palju. Tundsin, justkui suurem osa meie fookusest oli füüsilisel rännakul ja vähem sisemisel rännakul ning võibolla see reisi esimesel poolel nii oligi. Aga vihmametsas tundsin väga selgelt, kuidas mingites olukordades oma hirme ületades vabastasin ma ka mingid suuremad ja abstraktsemad blokeeringud ning aset leidis tervenemine, taipamine, teadlikkuse avardumine.

Koju jõudes olin lõõgastunud, keskmes ja väestatud.

Ja alles esimestel päevadel pärast Peruu reisi mõistsin, millised muutused minus on tegelikult toimunud. Mingid vanad mõttemustrid ja uskumised olid täielikult kustutatud – just need, mis olid hirmude ja usaldamatusega seotud. Tundsin end vaba ja julgena, valmis oma elus suuri muutusi läbi viima. Aga juba praegu ma tunnen, et kui ma uut rada enda jaoks kohe rajama ei hakka, siis üsna kiiresti on monkey mind platsis ja olen tagasi oma vanal (reisieelsel) rajal, kus saab minu jaoks väga ebamugav ja stressirohke olema.

Mis on see uus rada?

Vastust sellele ma ei tea. Küll aga usun, et elu on meie kogemuste ja inimsuhete kvaliteedi kogum. Mida rohkem kogeme, seda rikkam on meie elu. On oluline valida enda jaoks just need meie enda kogemused ja inimesed oma hinge-ja südamesosinatest lähtuvalt, kõik muu loksub ise paika – meie jaoks parimad olukorrad, võimalused, pakkumised ja lahendused. Kes ütles, et kõige suurema palganumbriga töökoht ongi just see õige?

Jah, eneseteostuse teema on taaskord päevakorral.

Korra mõtlesin, et teeks midagi täiesti  pöörast ja elaks terve järgmise aasta väljaspool oma mugavustsooni – keskenduks täielikult uutele väljakutsetele ja kogemustele. Unustaks ära turvatsooni ja teeks pidevalt midagi, mida ma ei ole siiani julgenud ette võtta.

Kui vaja, olen valmis ka haledalt põruma, sest ka see on osa elukogemusest.

Minu taotlus sellele reisile oli – luua parem kontakt iseendaga, et saaksin elada endast lähtuvalt, enda heaks ja iseendaga harmoonias. Jagasin seda taotlust ka teistega meie reisi esimesel päeval ja ma väga loodan, et igaüks sai sellelt reisilt just seda, mida ta soovis ja mida oli tema kõrgeimaks hüvanguks vaja.

Minu ayahuasca tseremoonia esimese päeva taotlus oli puhastumine vanast, surm. Teise päeva taotlus – uus algus, uuestisünd. Kuidas oleksingi ma saanud ainult ühe tseremoonia teha? Kui nüüd meenutada, siis enne reisi ja sinna kohalejõudmise ajal kogesin hirmu surma ees ja nüüd tunnen end nagu uue alguse eel.

Elu on müstiline.

Tahan proovida, kogeda, elada, armastada, jagada, särada … iseenda jaoks, kohal olles, usalduses ja armastuses, harmoonias, rahus, külluses.

P.S. Milleks oodata 1. jaanuarit, et millegagi alustada? Minu päralt on praegune hetk ja see on kõik, mis loeb.