Uskumatu, et mul on jäänud natuke vähem kui neli nädalat tähtajani (36+2). Ootuse aeg on kuidagi nii kiiresti möödunud ja juba mõne nädala pärast on pisike minu rinnal ja mitte minu kõhus enam.

Ma isegi ei kujuta ette, mis tunne on olla mitte rase ja ilma suure kõhuta.

Ma justkui mäletan seda tunnet aga  … kuidagi väga häguselt. Viimase nädala-paariga olen hakanud end tõeliselt SUUURENA tundma ning seksika raseda asemel on enesetunne pigem nagu … vaalal. Isegi rasedusaegsed suured rinnad on muude proportsioonidega võrreldes kuidagi väikseks jäänud. Aga kasvamist ja kosumist on veel mitme nädala jagu …

Käisin just peeglist kontrollimas, kas olukord on ikka nii hull ning tegelikult olen ikka päris kobe, lausa ilus rase ma ütleks! Nii, et pahasti pole mitte midagi. Lihtsalt natuke harjumatu on olla enneolematult suures kaalus ning üleüldiselt “pehmemate” kurvide ning eksta rasvavoldikestega.

Aga tõele au andes, olen just praegu kuidagi eriti heas kohas omadega, igas mõttes. Mind täidab tohutu tänutunne, magus ootusärevus, täielik rahulolu ja harmoonia ning kindel teadmine, et kõik läheb hästi ning see ongi just see, mida ma oodanud oled.

Minu jaoks on rasedus olnud imeline aeg ja ma olen seda täiel rinnal nautinud. Olen saanud terve raseduse jooksul olla kodune, puhata, lugeda, beebi teemadesse süveneda, perekoolis osaleda, niisama olla, palju jalutada, suve nautida, sõpradega kohtuda, maal käia ja looduses aega veeta … ei mingit stressi, pingeid ega töömõtteid seda õndsat aega segamas.

Aga nüüd ootan küll juba meie pisikesega kohtumist

… temaga tutvumist ning meie kooskasvamist.

Minu vaim on valmis ja sünnitust ma ei karda, pigem ootan seda kogemust. Ma kujutan seda ette ilusa, võimsa ja loomuliku protsessina, mis kulgeb meile beebiga mõnusas tempos, leebelt ja pehmelt ning on positiivses mõttes väga eriline kogemus meile kõigile.

Olen sünnituseks oma soovide nimekirja juba läbi mõelnud ning kirja pannud, kõik olulise eraämmaemandaga läbi arutanud ning lõpptulemusest emotsionaalselt lahti lasknud – olen valmis selleks, et tuleb see, mis tulema peab.

Põhimõtteliselt olen valmis sünnitama minema.

Jah, veel on vaja kodus mingid asjad paika sättida ja pisikese tulekuks valmis panna. Mõned kapid kraamida ja aknad pesta, nipet-näpet apteegist osta, vankritekk valmis kududa ja siis ongi vist kõik.

Ma poleks varem arvanud või isegi uskunud, et veel nii viimases raseduse faasis selline tohutu pesapunumise instinkt välja lööb. Kuigi mul on olnud kaheksa kuud aega, siis see kõige tegusam periood tundub just praegu olevat. Eks ta ole loomulik ka, sest nüüd on jäänud nii vähe pisikese sünnini, et see tundub kuidagi kordades reaalsem kui varem. Ja loomulikult on ju vaja KÕIK toimetamised ja tegemised enne ära teha, sest ega pärast pole aega ega tahtmist olmeasjadele keskenduda. Siis läheb kogu fookus ikkagi pisikesele, temaga tutvumisele, enda taastumisele, uue elurütmiga harjumisele jne.

Mõelda vaid, jäänud on kõigest mõned nädalad veel …

Minu meelest on sünni ime ikka tohutult äge elu müsteerium. Ma ju tegelikult ei tea, millal pisike otsustab sündima hakata … see võib juhtuda juba sellel nädalal aga võib-olla alles mitme nädala pärast. Minu jaoks ei oma tähtaeg erilist tähtsust, see on mulle pigem selliseks ajaliseks orientiiriks. Peaaesi, et pisikesega on kõik korras ja ta tuleb siis kui on õige aeg. Loomulikult teeb mind ärevaks mõte esilekutsumisest (kui laps ei ole sündinud enne 42. nädalat) aga millegipärast olen ma üsna kindel, et see pisike teab täpselt millal tulla ning kõik kulgebki nii nagu ma oma vaimusilmas ette olen kujutanud.

Maagiliselt.