Käisin eelmisel aastal esimest korda laagris – naistelaagris (LINK). Ja kuna mulle nii meeldis see kogemus, siis otsustasin, et ka sel suvel veedan ühe mõnusa nädalavahetuse iseenda ja veel kolmekümne imelise naise seltsis.

Ootasin seda nädalavahetust nagu kauaoodatud puhkust! Tallinnast välja sõites lülitasin välja telefoni ning sellega koos ka oma võitle või põgene mehhanismi. Meele rahunemiseks läks veidi rohkem aega, alles laupäeva hommikuks tundsin, et hinge on pugenud rahu.

Laagri avas külluseväravatest läbi kõndimine. Igalühel meist oli võimalus keskenduda mingile külluse aspektile, taotlusele või soovile ja kui mina hakkasin materiaalsele küllusele mõtlema, siis olin üsna üllatunud, kui mingi hetk mu mõte katkes ning üles kerkis hoopis midagi muud – minu tõeline südamesoov, mis mind läbi terve laagri saatis ning mis aitas leida vastuseid küsimustele, mida olen ammu endalt küsinud.

Mõistsin oma tõelist olemusest ning seda kui sügavale olen seda osa iseendast peitnud, seda tõrjunud ja eiranud. Selleks aga, et energia saaks vabalt liikuda ja vabalt luua (soove manifesteerida), peavad energiakeskused ja -kanalid kõik puhtad ja võimalikult lahti olema. Nii nagu jääb vesi tammi taha pidama, jääb ka energia blokeeringu taha kinni.

Sellest lähtuvalt meisterdasin omale viimasel laagripäeval väeehte, mis aitaks mul vabaneda kõigist nendest blokeeringutest, mis minu ja minu südamesoovi vahel seisavad ega lase energial vabalt voolata. Tasa ja targu, kiht kihi haaval …

Ja kui mainisin enne oma tõelist olemust, siis allolevad väelaulu sõnad, mida Triinu Tauliga laulsime, jäid mulle kohe eriti hinge. Ümisen neid aeg-ajalt siiani, sest nendes on tõepoolest vägi – vägi teadmisest ja tunnetamisest, et olen looduse ja emakese maaga – ÜKS! Ei ole piire, kust lõpeb loodus ja kust algan mina. Oleme üks hingamine, üks südametuksumine, üks olemine-hoolimine.

MAA ON MU KEHA

VESI MINU VERI

ÕHK MINU HINGAMINE

TULI MINU HING

Anu Kallavuse loengul kõnetas mind see, et vahel on elus raske, vahel isegi väga. Ka siis – lase kõik vabaks ja võta kõik vastu, lase kõigel juhtuda. See on justkui puhastustuli, mis aitab blokeeringutest vabaneda ja terveneda. Elu on tsükliline ning murrangulisi ja muutusterohkeid perioode meie elus on mitmeid. Üheks nendest perioodidest on 36. eluaasta, mis sunnib meid leidma “oma” teed siin elus. Minul jõuab kätte see aeg alles järgmisel aastal … eks näis, milliseid muutusi see endaga kaasa toob. Küllust ja südamesoovide täitumist, ma loodan.

Lõpuringis istudes tajusin, kui oluline see laager on minu jaoks olnud ja kuigi ma ise ei olnud seekord kuigi emotsionaalne, siis teiste pisaraid nähes valgusid mul endal silmad vett täis. Tunnetasin neid emotsioone ja tajusin, et tegu ei olnud kurbusega, samuti ei olnud see rõõm …  see oli tervenemine ja see oli nii ilus oma eheduses ja haavatavuses!

Alles koduteel, Lõuna-Eesti imelist maastikku autoaknast imetledes, suutsin anda mõttevormi oma tunnetusele – see laager on justkui imepärane ruum, mille uksest sisse astudes jäävad kõik rollid, kohustused ja argimõtted ukse taha, ühte suurde kasti ning alles jääb vaid see, kes sa päriselt oled – naiselikus energias pulsseeriv armastus. Puhas, vaba ja tingimusteta.

Ma olen siiralt tänulik kõigile selle laagri kaasloojatele, nendele imelistele naistele! Sest just see turvaline ühisenergia oli see, mis toetas avanemist, kontakti loomist iseenda ja teistega ning sügaval tasandil tervenemist.

Tänusõnad:

Merikesele ja Kristelile suvelaagri korraldamise eest (www.paremelu.ee). Sirjele, et ta on loonud sellise imeliselt ilusa ja hea energiaga koha nagu seda on Lusika Turismitalu Viljandimaal (www.lusikatalu.pri.ee). Triinule Triinu Toidumaailmast, kes koostas meile toetava ning maitsva lihavaba menüü ning pakkus meile kõike head ja paremat selle laagri jooksul (www.triinutoidumaailm.ee). Minu toredale kaasteelisele Agnesele, kes mind sellele teekonnale kutsus. Ning suurimad tänud on mulle endale, et ma valisin kuulata oma sisetunnet ning võtta vastu kõike seda, mis oli.