Mõned kuud tagasi õnnestus mul ühel hästi toredal ja asjalikul koolitusel osaleda. Teemaks oli “Montessori laps ja tema pere” ja kuigi ma ise kahtlesin üsna pikalt, kas antud koolitusel osaleda või mitte, siis tagantjärgi on mul väga hea meel, et ma seda siiski tegin.

Mulle väga meeldis, kuidas koolituse läbiviija Kristi Chapuis, võttis Montessori olemuse ja põhituuma kokku hästi lihtsalt ja tabavalt:

Montessori ei ole pedagoogika ega õppemeetod.

Montessori on … inimese loomuliku arenguprotsessi toetamine, kus täiskasvanu inspireerib ja toetab last sünnist täiskasvanuks saamiseni.

Ja sellest, kuidas last tema arenguprotsessis toetada antud koolitusel räägitigi.

Fookuses olid järgmised teemad: 

• 14 Montessori põhimõtet, mida järgib lapsevanem;
• Kuidas toetada lapse iseseisvumist arvestades kõigi nelja iseseisvumise etapi eripäradega;
• Kuidas luua lapsele toetav keskkond nii füüsilises kui ka vaimses mõttes;
• Distsipliin ja vabadus + erinevad tööriistad lapsega koostöö saavutamiseks ja piiride seadmiseks;
• Kuidas toetada õdede-vendade vahelisi suhteid mitmelapselises peres.

Võiks isegi öelda, et antud koolituse keskmes oli last ja tema arengut toetav koos elamise ja olemise viis.

Ei midagi keerulist ega liialt Montessori-spetsiifilist, mis võiks seostuda Montessori rühma- või klassiruumiga. Pigem lihtne, loogiline ja igakülgne ülevaade heaks lapsevanemaks olemise põhitõdedest Montessori vaatenurgast.

Seega minu meelest igati asjalik koolitus kõigile väikelaste vanematele ja miks mitte ka vanavanematele. Mina oleksin küll soovinud sellisel koolitusel osaleda juba siis kui rase olin ja pisipiigat veel alles ootasin.

*****

Koolitusest on nüüd pea kolm kuud möödas ja ma olen selle aja jooksul väga palju erinevaid emotsioone seoses lapsevanemaks olemisega läbi elanud. Ilmselt rohkem kui kogu eelneva ajaga kokku. Ja seoses sellega leian ma end ikka ja jälle oma koolituse märkmeid sirvimas.

MIKS?

Nimelt on meil kodus äsja kaheseks saanud pisipiiga tänu kellele saan juba viimased paar kuud ennast ja enda käitumist kõrvalt jälgida ning analüüsida. Enda kohta midagi uut teada saada, lisaks lapsevanemana pidevalt õppida ja areneda. Ma ei suuda alati ning igas olukorras positiivseks ja rahumeelseks jääda ning mis seal salata, vahel löövad ka need aegunud kasvatus- ja käitumismustrid välja, mida olen ise lapsepõlves kogenud. AGA mul on hea meel, et ma seda kõike märkan, sest ainult nii on mul võimalik midagi muuta. Ja väikeseid edusamme on juba näha!

Muidugi tahaksin ma, et kõik oleks päevapealt ideaalne ja kuigi mul on siht silme ees (see, milline vanem ma tahaksin oma lapsele olla), siis kõike korraga ei saa. Seepärast toetabki mind koolituselt saadud mõte, et me kõik alustame oma teekonda kuskilt – teeme oma esimese sammu ja sellest juba piisab, sest oluline on protsess ja mitte perfektsus.

Samuti jäi minu jaoks kõlama see, kui oluline on ennast tunnustada kui teeme midagi hästi. Minul kipub see paraku ununema, sest olen harjunud pöörama rohkem tähelepanu sellele, mida võiksin paremini teha. Aga kui olen märganud enda hästi tegemisi, siis on küll uhke tunne olnud ning enesekindlus lapsevanemana on kohe pügala võrra tõusnud!

Ah, eks see vanemaks olemine ongi üks paras enesearengu teekond – pidev enesevaatlus, analüüs ning mõtte-ja käitumismustrite muutmine. Miks muidu öeldakse, et lapsed on meie suurimad õpetajad.

“Montessori laps ja tema pere” oli minu jaoks väga huvitav ja hariv koolitus.

Mõni osa kõnetas mind rohkem, mõni natukene vähem. Aga just vaimse keskkonna osa loengust “Kuidas luua lapsesõbralik keskkond” oli see, mis minuga väga tugevalt resoneerus. Ma tajusin selle teema olulisust kuidagi eriti tugevalt ning see kõnetas mind rohkem kui miski muu sellel koolitusel.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et:

Vaimne keskkond kodus, mida mõjutavad eelkõige vanema(te) psühholoogiline, emotsionaalne ja intellektuaalne ettevalmistus, on lapse arengu seisukohalt vähemalt sama oluline kui füüsiline ettevalmistatud keskkond. Kui vaimne õhkkond ei toeta lapse arengut, siis pole füüsilisest keskkonnast pooltki nii palju kasu.

Ma tajusin kui suur on vanemate vastutus luua oma lastele vaimselt toetav keskkond, kus valitseb austus, armastus ja usaldus. Kõigi pereliikmete vahel.

See teema puudutas mind siis ja puudutab ka praegu. Mitmetel erinevatel põhjustel, üheks nendeks põhjusteks on see, et …

… vahel armastusest üksi ei piisa.

Kurnatud, pinges ja ärev lapsevanem ei jaksa oma lapse eest hoolitseda sel määral, mis aitaks kaasa lapse arengule. Kui vanema „tass on tühi“, siis on ka süütenöör lühem ja võib juhtuda, et iga väiksemgi lapse jonn või partneri käitumine viib plahvatuseni. Kui vanema „tass on täis“, siis suudab ta probleeme tõhusamalt lahendada ning jaksab lapsele jagada piisavalt armastust ja tuge.

Lapsele turvalise arengukeskkonna pakkumiseks on ema-isa kohus hoolitseda ka iseenda vaimse ja füüsilise tervise eest ning hoida oma paarisuhet.

https://tarkvanem.ee/enda-vajadused/

Seega, kulla lapsevanemad, hoidkem oma tassid täidetuna, meel erksana ning süda avatuna. Vanemate vaimne tervis, pereliikmete omavahelised suhted ning kodune õhkkond on üliolulised!

Veel mõned mõtted, mis jäid helisema …

Austusel, armastusel ning usaldusel põhinev suhe lapse ja lapsevanema vahel on kõige aluseks.

Lapsega suheldes peaks vältima igasuguseid manipulatsioone ja trikitamisi, et:

• panna laps sõna kuulama
• panna laps ennast paremini tundma
• pakkuda lapsele lahendusi, et ta nutu lõpetaks

Ma olen tähele pannud, et ma ise kasutan vahel seda esimest varianti … ehk, et püüan last näivalt süütute manipulatsioonidega sõna kuulama panna. Süütuid valesid ega manipulatsioone pole aga olemas. On lapsepõlvehaavad ja õpitud käitumismustrid, mis avalduvad automaatsete reaktsioonidena stressiolukorras.

Õnneks on võimalik kõiki oma käitumismustreid ümber programmeerida – asendada soovimatu käitumismuster palju toetavama ja konstruktiivsema käitumismustriga.

Nagu ma ühes teises postituses kirjutasin (link), siis probleem ei ole kunagi lapses, probleem on alati täiskasvanus! Eriti kui tegu on väikelapsega.

Kui sinu lauses on AGA, siis tõenäoliselt ei tunnista sa oma lapse tundeid täielikult. 

Näide koolituselt:

“Ma näen kui kurvaks sind teeb, et me täna parki ei läinud AGA … (lisa siia mistahes põhjus)”

“Ma näen kui kurvaks sind teeb, et me täna parki ei läinud JA ma näen, et sul on sellega raske leppida.”

Ma arvan, et igaüks tajub nende kahe sõnumi erinevust. AGA justkui tõmbab kriipsu peale lapse tunnetele ning see teine lause peegeldab ja aktsepteerib täies mahus lapse tundeid seoses antud olukorraga. See annab lapsele edasi sõnumi, et ta on oluline – teda on mõistetud ning tema tundeid täielikult tunnistatud.

Sõnadel on jõud ja meie lapsevanematena peaksime väga hoolikalt valima, kuidas me oma lastega räägime ning milliseid sõnumeid edastame.

Nägemus lapsest, sildistamine ja kiitus

See, kuidas me lapsest mõtleme, mõjutab seda, kuidas me temaga räägime ning kuidas temaga käitume. See mõjutab ka, milliseid silte hakkame lapsele andma ning milliseks kujuneb tulevikus tema enesehinnang. Lapsevanem peaks nii negatiivset (laisk, lohakas, aeglane vms) kui posiiivset (tubli, tark, osav vms) sildistamist vältima.

Positiivse sildistamise tagajärjel võib lapsel tekkida pinge vastata pidevalt vanema ootustele olla tubli, tark ja osav vms.

Tühi kiitus stiilis “tubli laps!” võiks üldse ütlemata jääda. Laps ei vaja kiitust. Ta vajab tuge, julgustamist ja sisulist tagasisidet!

Minu meelest on üldse suur kunst näha inimesi ja olukordi hinnangutevabalt igas hetkes nii nagu need on, objektiivselt. Mina igatahes veel õpin seda oskust, nii nagu palju teisigi oskusi.

Usalda oma last ning tema arenguprotsessi

Usaldus on nii-nii oluline märksõna! Täielik usaldus oma lapse ja tema arenguprotsessi vastu on minu meelest oma olemuselt nii ilus ja samas nii avardav, kui seda tunnetada ja teadlikult kogeda.

See on nii võimas, isegi aukartust äratav, kuidas loodus on seatud ning niisamuti ka laps ja tema arenguprotsessid. Laps alateadlikult “teab”, mida tal on vaja igal arenguetapil omandada ja ta leiab selleks võimalused kui keskkond on sobiv ja piisavalt mitmekesine.

Vanematena püüame ehk liialt palju oma lapsi suunata ning mingeid olukordi kontrollida, tagant kiirustada. AGA usaldus ei saa vabalt hingata seal, kus kontroll püüab teda lämmatada. See tekitab võitlust, protesti.

Püüame siis usaldada oma lapsi rohkem. Ja ennast ka!

*****

Need on need mõtted, mida mina jagada tahtsin. Tegelikult oleks ju veel nii-nii palju, millest rääkida ning mille üle mõtiskleda. Aga ma olen üsna kindel, et iga koolitusel osaleja leidis just enda jaoks midagi olulist ja kasulikku. Kui ka sina antud koolitusel osalesid, siis võiksid oma muljeid siin kommentaarides jagada – mis sind kõige enam kõnetas, üllatas, innustas? Millisest infost sina kõige enam kasu said?

Muide, mulle väga meeldisid need videod, kus erinevad pered näitasid, kuidas nad on Montessori põhimõtetest lähtuvalt oma kodud lapsesõbralikuks kohandanud. Nii, et lapsed saaksid vastavalt oma arenguvajadustele võimalikult iseseisvalt ja turvaliselt oma kodus toimetada.

***

Koolituse “Montessori laps ja tema pere” loengud on tänaseks saadaval ka Eesti Montessori Ühingu e-poes. Kui sul mingil põhjusel ei õnnestunud sellel koolitusel osaleda septembris, aga sooviksid seda teha nüüd, siis praegu on see võimalus täitsa olemas:

Montessori laps ja tema pere (terve koolitus):

• 14 Montessori põhimõtet, millest lähtuda. Kuidas toetada lapse iseseisvumist?
• Kuidas luua lapsesõbralik keskkond
• Distsipliin ja vabadus
• Mitmelapseline pere

Kui soovid vaid endale huvipakkuvaid teemasid kuulata-vaadata, siis on valida järgmiste loengukombode vahel:

• 14 Montessori põhimõtet + Distsipliin ja vabadus
• 14 Montessori põhimõtet + Kuidas luua lapsesõbralik keskkond
• 14 Montessori põhimõtet + Mitmelapseline pere

Vaata lisa: pood.montessorieesti.ee