Kindlasti oled mitmeid kordi kuulnud, et me ise loome oma reaalsust … Ja arvatavasti oled kokku puutunud ka oma unistuste elu, kodu, karjääri vms. kollaaži tegemisega.
Mina olen neid kollaaže teinud nii palju kui … ÜHE! Mitmel korral olen alustanud, kuid ei ole kunagi jõudnud sinnamaale, et oma pildid reaalselt ka paberile kleepida. Seda, et loome oma reaalust ise usun ma 100%-liselt. Mul pole selles osas mingit kahtlust! Aga ikka ja jälle hämmastab mind, kuidas see kõik toimib … nii müstiliselt aga samas ka nii kindlalt.
Miks ma kõike seda kirjutan? Sest eelmise aasta 15. juunil kirjutasin ma SELLE blogipostituse ja kes heidab pilgu minu kollaažile, mis seisab muideks tänase päevani kenasti raamituna minu aknalaual, leiab juba ka väikese vihje …
Tol hetkel kui ma kollaaži jaoks pilte otsisin, ei osanud ma arvatagi, milline lugu sellest kooruma hakkab … Ma valisin pildi Machu Picchu’st, kuna see kõnetas mind ning sümboliseeris minu jaoks ürgsust, ehedust, väekust, loodust ja ühtsust. Kui päris aus olla, siis ei ole Peruu mind kunagi kõnetanud ega kutsunud. Samuti pean ma piinlikkusega tunnistama, et ei tea kuigi palju selle riigi, tema rahva ega kultuuri kohta.
Ja ometigi sõidan ma novembris šamanistlikule väeresisile Peruusse ning külastan muu hulgas ka Machu Picchut!
Eelmise aasta hilissuvel, vaid mõned kuud peale kollaaži tegemist, jäi mulle silma novembris toimuv reis Peruusse. See kõnetas mind ja ma oleksin väga tahtnud minna, kuid tol hetkel ei olnud see võimalik. Ma polnud selleks küps. Võiks ju öelda, et rahaline olukord ei võimaldanud aga see ei oleks päris tõsi.
Kui ma nüüd kevade alguses nägin, et novembris on taaskord toimumas see minu ihaldatud väereis Peruuse, ei olnud mul kahtlustki, et olen sellele reisile minemas. See oli justkui äratundmine, kindel teadmine, et see on osa minu elukogemusest. Vaatamata sellele, olin veidi kõhklev ja kahtlev … otsisin vabandusi, et ikka kallis on ja kuidas ma sellele reisile üksi lähen (ilma oma kallimata), see oleks ju nii isekas, venitasin reisile registreerimisega jne.
Ma märkasin oma saboteerivaid mõtteid ning käitumist, mis nii väga tahtsid mind mugavustsoonis hoida ning selle asemel, et oma katkist plaati edasi mängida, häälestusin hoopis oma südamehäälele …
Ma ei mäleta, mis tunne see oli aga kui ma mõtlen südamehäälele, siis kangastub mulle allikavesi – nii selge ja kirgas, puhas, särav, kosutav ja elujõudu andev, voolav … kosmiline. Ja niimoodi tunnen ma ka sellele eesseisvale reisile mõeldes.
See reis viib avatud osaleja kehalisele ja hingelisele rännakule Peruusse – nii kuulsaimatesse kui ka varjatuimatesse üksildastesse paikadesse. Reisil on aega olla nii koos kui iseendaga, tempo on mõõdukas ja olulistes kohtades võetakse piisavalt aega, et kogeda kohalolekut, ammutada väge ning olla „siin ja praegu“. Külastame müstilist Machu Picchu’t ja Inkade muistse riigi pealinna Cusco’t. Võtame aja maha Pühas Orus Valle Sagrado’s ja kohtume Pachamamaga salatemplites, kus ei kohta ühtegi turisti. Seejärel sukeldume Amazonasesse, et lasta end kanda maailma kõige suurema vihmametsa ürgsel jõul.
Nii paganama hea tunne on öelda elule JAH, öelda ENDALE jah!
Nii hea meel su pärast!
Kulla, Svetlana, mu hing hõiskas seda postitust lugedes. Elu on i m e l i n e ja oskaks me seda vaid rohkem märgata. Universium on alati valmis meie soove täitma, eriti kui need tulevad puhtast südamehäälest, peame vaid andma võimaluse ja siiralt soovima. Ja tõsi .. igal asjal on oma aeg. Asjad hakkavad juhtuma siis, kui oled valmis, oled selleks küps ja kui saabub see imeline tunne ehk ä r a t u n d m i n e, et miski on just sulle ja sinu jaoks (nagu sa ütlesid – on osa su eluteest ja elukogemusest). Mul on väga hea meel, et su meeled on valla, tunnetad ära selle, mis on sinu jaoks õige ja et otsustasid kuulata südamehäält ning öelda elule JAH! Ma veel head reisi ei soovi, sest loodan seda teha silmas silma sind nähes 😉
Laura
Sa oled lihtsalt imeline, armas soul sister 😉