Käisin täna kinos Whiplash’i vaatamas js see oli tõepoolest väga hea film! Film, mis pani kaasa elama nii tegelastele kinolinal kui ka üldisemas plaanis mõtisklema elu, unistuste ning sihikindluse üle.

Olen alati imetlenud ning mingil määral natukene ka kadestanud neid inimesi, kes teavad, mida nad tahavad ning liiguvad suure enese- ning sihikindlusega oma eesmärkide suunas.

Kui täna küsida minu käest, mida mina tõeliselt soovin – ei oska ma vastata. Mul ei ole konkreetseid sihte, eesmärke või suuri südamesoove. Ja ma tunnen nagu mul oleks miskit justkui puudu või oleksin ma justkui natukene katki. Praak tänapäeva saavutustepõhises ühiskonnas? Või hullem veel, mis siis kui minu soovid ja unistused on tähtsusetud, mõttetud ja ei lähe kellelegi korda?

Mõni aeg tagasi ma mõistsin, et minu elu on MINU peegeldus. Seega, kui ma soovin muuta midagi oma elus, siis pean alustama iseendast – oma uskumustest, käitusmismustritest, suhtumisest jne.

Minu taotluseks on luua igasse päeva vaikusehetki kas mediteerides, kirjutades, sportides või looduses viibides, et lubada tulla vastustel sellistele küsimustele nagu – kes ma olen, mis on minu jaoks oluline, mida ma väärtustan, mida ma soovin ning mis mulle rõõmu pakub. Ikka selleks, et liikuda ehedama ning loomulikuma elu suunas ning ehedama ja loomulikuma enese suunas.

Lisan siia lõppu ka Teal Swan’i video soovidest: