Ollantaytambos voolab igal tänaval vesi, just nii nagu südames voolab veri. Meie võõrustaja Roberto jagas meiega, et Cusco on maailmanaba, Ollantaytambo süda ja Machu Picchu aju.
Minu esimesed taipamised selle reisi jooksul.
Ronisime Ollantaytambos mäkke mahajäetud viljasalvede juurde, tegime ühe mõnusa teeringi ning lihtsalt olime. See lihtsalt olemise aeg on ikka ütlemata väärtuslik. Jäin mõttesse – milleks on vaja reisida, milleks oli mul vaja külastada Machu Picchut ja tulla Peruusse? MIKS?
Pidevalt samu asju tehes ei saa kogeda midagi uut. Reisimine aitab välja rutiinist, erinevatest mõttemustritest – ma ei olnud selle reisi jooksul mõelnud mitte ühtegi sellist mõtet, mis tavapärases keskkonnas pidevalt peas ketrab. Reisimine tõmbab kõvaketta ikka täiesti puhtaks! Kui me oma mullist välja astume, tekib võimalus märgata, et elu on midagi palju enamat – see on võimas ja vägev, samas põnev ja mänguline.
Puhates tekib ruum ja vaikus. Vaikuses kuuleme oma hingesosinaid – sõnumeid sellest, mida meie hing tegelikult ihkab!
Ma istusin seal viljasalvede juures mäe otsas ja tundsin soovi avastada taimset toidumaailma, erinevate kultuuride maitseid ja jagada seda kõike ka teistega. Mõistus jooksis muidugi kohe errorisse – olen ju maailma kõige võhiklikum kodukokk! Millest ma siin unistan? Aga äkki minus on seda potentsiaali, olen lihtsalt nii väga oma sildis kinni, et ei lubagi endale midagi muud kui seda, mida usun enda kohta tõde olevat?
Samuti tundsin seal mäe otsas, et tahan elada aeglast elu – et oleks aega ja ruumi, kohalolu, loomist, armastust, usaldust, jagamist, kogemist, elamist.
Järgmisel päeval külastasime mitmeid väepaikasid ja salatempleid, proovisime San Pedrot ja vedelat tubakat. Loomulikult ei möödunud päev ilma teetseremooniata. Õhtul voodis lebades ja alt korruselt teiste naerukilkeid kuuldes taipasin veel kahte asja enda kohta:
- Ma kipun lahustuma ümbritsevas – olgu selleks mõni kaunis hetk või kogemus, tore seltskond või imeline loodus. Ma tunnetan end üks kõigega olemist aga ma ei tunneta end samal ajal üks iseendaga olemist.
- Olen kinnine ja endas ebakindel – mul on raske ennast avada, endast rääkida, oma mõtteid jagada. Olen pigem hea kuulaja ja olukorra jälgija kui rääkija ja tähelepanu keskel säraja.