Olen juba kevadest saati oodanud, et seda postitust kirjutada. Nimelt avastasin ma aasta tagasi enda jaoks mesilasvahast küünlad. Kasutasin neid suure mõnuga nii jõulukuul kui ka uue aasta alguses. Need mesiselt kuldsed ja magusalt lõhnavad küünlad leidsid kasutust pimedatel talvekuudel väga sageli ning nendest said minu suured lemmikud!

Küünlad on mulle alati meeldinud.

Minu esimesed mälestused pärinevad varasest lapsepõlvest – siis kui olime vanaemal jõulude ajal külas ning tuba ehtis uhke kuusk, mille külge olid kinnitatud küünlad. Mitte need elektrilised LED kuuseküünlad, millega tänapäeval harjunud oleme aga päris ehtsad valgest parafiinist kuuseküünlad. Ma olin täiesti lummatud sellest muinasjutuliselt ilusast ja pehmelt küütlevast küünlavalgusest ehitud kuusel.

Olen oma elu jooksul kasutanud väga mitmeid erinevaid küünlaid aga laias laastus jagunevad nad siiski kaheks – lõhnaküünlad ja täiesti tavalised teeküünlad.

Aja jooksul valikud muutuvad

Alguses kasutasin palju lõhnaküünlaid aga mingil hetkel hakkasin märkama, et mul hakkab nendest pea valutama. Põhjuseks olid sünteetilised lõhnaained. Kahjuks jäid ka naturaalsed lõhnaküünalad oma aroomiga minu jaoks liiga intensiivseks, seepärast hakkasingi kasutama täiesti tavalisi parafiinist teeküünlaid.

Ma ei olnud kunagi mõelnud sellele, et parafiin on tegelikult nafta jääkprodukt ning selle põlemisel eralduvad õhku kahjulikud ained. Mind motiveeris paremat alternatiivi otsima teeküünaldest tekkivad jäätmed – metallümbrised. Loomulikult saab neid taaskasutada kui need vastavasse sorteerimiskonteinerisse viia aga ma ise ei olnud siis veel nii usin sorteerija. Pealegi, minu jaoks on jäätmetekke vähendamisel palju olulisem roll kui jäätmekäitlusel, sest sedasi säästame ressurssi juba eos.

See oli ka üks põhjusi, miks ma väga palju klaastaaras looduslikke sojavahast küünlaid ei kasutanud – minu jaoks näis mõttetu viia täiesti korralik klaastaara kogumiskonteinerisse selle asemel, et see klaasanum otse tootjale tagastada. Mina puhastasin klaasanumad ära ja kasutasin neid teeküünalde alustena. Nüüd, kui kasutan mesilasvahast küünlaid, on nad seisma jäänud ja mõtekas oleks need Uuskasutuskeskusesse viia lootes, et ehk leiavad endale jõuludeks uue kodu.

Mesilashavast küünlad

Kui ma esimest korda mesilasvahast küünla süütasin, märkasin erinevust koheselt – puhtam ja ilusam leek, pehme kuldne valgus ning imeline aroom mee, taruvaigu ja õietolmu segust. Mulle tundus isegi, et ruumi aura ja energia muutusid mõnusamaks. See võibki täitsa nii olla, sest mesi on tuntud oma kõrgsagedusliku energia poolest. Samuti on mesilasvaha üks väheseid vahasid, mis tekitab põlemisel õhku puhastavaid negatiivseid ioonie – need neutraliseerivad tolmu, allergeene, toksiine ning saasteaineid.

Mesilasvahast küünlad põlevad kaua, ei tahma ega tilgu … ning see õrn hõrk aroom …  see paitab meeli, rahustab ja tasakaalustab.

Minu meelest suurepärane elusa tule kandja igasse koju, eriti aga sinna, kus on kasvamas väikelapsed või kõhubeebid.

Mesilasvahast küünlaid on erinevas suuruses ja erineva kujuga, seega igaüks leiab just endale sobiva. Ise olen kasutanud jõulupuuküünlaid (piltidel) aga kindlasti tahaksin järgi proovida ka suuremad küünlad.

P.S. Olen tavaliselt ostnud Pahkla Camphilli külas käsitööna valminud mesilasvahast küünlaid. Miks just neid? Pahkla Camphilli küla on antroposoofilistel põhimõtetel toimiv kogukond, mis ühendab endas ökoküla ja tugikeskust puuetega inimestele. Vaata lähemalt: http://pahklack.org/

Pahkla Camphilli küla mesilasvahast küünlad on saadaval Biomarketites.