Paar päeva tagasi meediast läbi käinud videolõik vaevu jalul seisvast, peaaegu surmani nälginud, toitu otsivast jääkarust šokeeris mind üdini. MIKS? sest ma tajusin, et põhjuses olen osaliselt süüdi ka mina.

Vaata seda videot ise ja tunneta, mis tundeid see sinus tekitab?

Mind valdas tohutu kurbus ja ma nutsin. Tundsin ebaõiglust, ülekohut, viha, abitust, ärevust, valu, kaastunnet …

Kliima muutus, globaalne soojenemine – minu jaoks olid need kõigest terminid, mida olin varem kuulnud siin ja seal, kuid millega mul puudus emotsionaalne side. Enam mitte, tänu sellele jääkarule. Ma sain aru, et ma olen osa põhjusest. Aga ma mõistsin, et võin olla ka osa lahendusest!

Minu esimene mõte oli, mida ma saaksin omalt poolt VEEL ära teha?

Selleks, et jääkarud ei peaks nälgima, orangutangid saaksid elada, terved looma-, linnu- mereliigid ei peaks välja surema, metsad jääksid püsima, ookeanid saaksid normaalselt toimida …

Aga kuidas ma saan maailma muuta, kui need globaalsed probleemid on minust kordades suuremad ja võimsamad. Isegi maailma valitsused ei suuda neid lahendada.

Kuidas siis mina?

Olen alati tundnud abitust ja jõuetust selliste probleemidega silmitsi seistes – mina ju ei raiu puid maha, ei viska plastpudelit merre, ei sõida lennukiga iga päev ja ei reosta loodust. Mida saan mina teha, olen ju kõigest imetilluke mutter selles tohutu suures süsteemis. Pealegi, kas mitte valitsus ei peaks vastuse enda peale võtma ja nende probleemide lahendamisega tegelema?

Igaüks meist inimese ja tarbijana saab mõjutada suuri muutusi.

Eriti, kui me kõik teeme seda üheskoos. Kui me võtame vastutuse oma tarbimisvalikute eest, oskame näha tagajärgi. Kui me harime ennast antud valdkonnas ning jagame oma teadmisi ka teistega. Kui me oleme eeskujuks ja seisame aktiivselt oma väärtuste ja uskumuste eest. Oleme tõelised maailma liidrid.

Oma tegevuste ja valikute tagajärgedest ja nende tõelistest mõõtmetest saab kõige paremini aru ehk siis, kui korrutame mingi tegevuse 8,7 miljardiga (praegune maailma rahvaarv, 12.2017).

Näiteks, kui ostame kohvi ühekordses topsis ja viskame selle topsi pärast prügikasti, tundub see üsna süütuna. Aga kui igaüks meist siin planeedil viskab ära ühe kohvitopsi, siis seda on juba päris palju … ja ära viskame me nii mõndagi, lisaks sellele kohvitopsile.

Samas, kui pudelivee asemel joome kraanivett, siis päästame prügimäelt ühe plastpudeli. Ja kui kõik teeksid sedasama, siis jääks 8,7 miljardit pudelit jäätmejaama saatmata. Ja kui me üldse keeldume plastpudelitest, siis ei kulutata ka ressurssi nende tootmiseks ning tootmise käigus tekkiv saaste jääb loodusesse (õhku, vette jne) paiskamata.

Mis saaks siis kui kõik maailma naised vahetaksid tampoonid ja sidemed menstruaalanuma vastu?! Kui palju ressurssi jääks kasutamata ja kui palju prügimäele saatmata. Vaata ka minu postitust “Menstruaalanum päästab päevad” LINK.

Tarbijatena saame mõjutada seda, mida tootjad toodavad ja müüvad. 

Kui varem ma ei uskunud, et võin maailma muuta … siis nüüd olen ma kindel, et just seda ma siia maailma tegema tulingi!

Järgmises postituses kirjutan natuke lähemalt kliimamuutusest ning sellest, mida siis ikkagi teha, et vähendada oma mõju globaalsele soojenemisele?

Vahepeal aga soovitan vaadata National Geographic’u dokumentaalfilmi “After the Flood.”