Juba tuleval laupäeval, 15. septembril 2018 toimub maailmakoristuspäev. Miljonid vabatahtlikud 150 riigist tulevad kokku, et koristada loodusest tonnide viisi prügi. Kas sina oled minemas?

Minu meelest on igati märksimisväärne see, et pisikesest kohalikust aktsioonist Teeme Ära! on kasvanud maailma mastaabis üsnagi arvestatatav ettevõtmine, millest võtavad osa miljonid vabatahtlikud üle terve maakera. Vot see on võimas!

AGA mina isiklikult ei ole mitte kunagi mitte ühelgi Teeme Ära! talgul osalenud. Minus tekitab ja on alati tekitanud Teeme Ära!  (nüüd siis maailmakoristusaktsioon) üsnagi vastakaid tundeid. Ära saa minust valesti aru, ma olen vägagi selle poolt, et inimesed tulevad kokku selleks, et teha üks korralik koristuspäev looduses ning suunata kõik need metsaalused ja maanteäärsed prügitonnid vastavalt kas siis ümbertöötlusesse, jäätmepõletusse või prügilasse ladestamisele.

Mind tegelikult tohutult häirib, et prügi saadetakse jäätmepõletusse ja ladestamisele, sest kumbki nendest võimalustest ei ole minu meelest ei jätkusuutlik ega keskkonnasõbralik. Ja isegi kui jäätmepõletusjaamad on tehnoloogiliselt nii arenenud, et õhku paiskuvad gaasid ei sisalda mingeid kahjulikke aineid, siis sõltub nende jaamade jätkusuutlikkus ja efektiivsus prügi stabiilsest või isegi kasvavast kogusest. BBC andmetel (LINK) importis Eesti 2015. aastal 56 000 tonni prügi, et Iru elektrijaama töös hoida, sest Eesti ei tooda riigina piisavalt prügi, et elektrijaama ööpäevaringselt töös hoida.

Toon välja ka mõned faktikillud prügi kohta, mille noppisin Maailmakoristuspäeva lehelt (LINK) :

• Metsa jäetava prügi kogused pole viimase kümne aastaga kahanenud.
• Metsa viidav prügi liigitub nelja rühma – olmejäätmed, ehitusjäätmed, mööbel ja kompost.
• Kuigi Eestis on prügi käitlemise ja sorteerimise süsteem loodud, satub suur osa prügist siiski loodusesse.
• 2014. aastal tekkis Eestis jäätmeid kokku 21,8 miljonit tonni, millest vaid 2,2% oli tekitatud kodumajapidamistes. Lõviosa prügist tekib põlevkiviga seotud tegevustest ja põlevkivienergia ei ole teadupärast just kõige keskkonnasõbralikum energialiik.
• Keskkonnaagentuuri andmeil moodustavad pakendijäätmed segaolmejäätmetest keskmiselt 29%
• Tänu Iru eletrijaama jäätmepõletusploki käivitamisele on vähenenud ringlussevõetud materjalide hulk sh. ümbertöödeldavate pakendijäätmete hulk.
• Viimastel aastatel on pakendijäätmete seas suurenenud plastpakendite osa, mis on tarbijale küll mugav, kuid viitab ka kaupade ülepakendamisele.
• Plastpakendijäätmeid tekkis 2015. aastal 61 125 tonni, sellest jõudis ringlusesse vaid 17 tonni e. 28%
• Eestlased soetavad aastas ligi 300 miljonit kilekotti, keskmine kilekoti iga on aga 20 minutit – aeg, mis kulub poest koju jõudmiseni.
• 2015. aastal tagastati enam kui 245 miljonit ühekordse kasutusega pandipakendit. Kõige rohkem tagastati plastikpudeleid – pandipakendite käitluskeskusesse jõudis 90% turule paisatud plastikpakenditest, 70% metallpakenditest ning 87% klaaspakenditest.

Nagu näha toimib pandipakendi süsteem meie riigis üsna hästi aga tegelikult võiks ju üldine olukord palju-palju parem olla?

Nüüd ma jõuangi selleni, MIKS minus maailmakoristuspäev vastakaid tundeid tekitab.

Nii nagu kõik sarnased aktsioonid, keskendub ka maailmakoristuspäev tagajärgede likvideerimisele. Mitte probleemi algpõhjusele. Miks ma seda väita julgen? Sest nagu faktikillukestest näha, ei ole metsa jäetava prügi kogused viimase kümne aastaga kahanenud! Ja kuigi Eestis on prügi käitlemise ja sorteerimise süsteem loodud, satub suur osa prügist siiski loodusesse.

Uuringut, mis selgitaks täpsemaid põhjuseid, miks Eesti prügi käitlemise ja sorteerimise süsteem hästi ei toimi, pole meil veel läbi viidud. Põhjuseid võib aga otsida näiteks järelvalve puudulikkusest, elanikkonna vähesest teadlikkusest ning ka mööbli ja ehitusjäätmete utiliseerimise keerukusest ja kõrgest hinnast.

ÜHEL PÄEVAL AASTAS tuleb kokku nii umbes 1% tervest Eesti elanikkonnast, et ära koristada maailmakoristuspäeva raames kellegi teise poolt loodusesse jäetud prügi.

Ja nii aastast aastasse.

Nagu ma juba mainisin, ei ole ma ühelgi Teeme Ära! talgul ega maailmakoristuspäeval osalenud ja vist ei osale tulevikus ka.

Küll aga koristan ma oma koduküla randa, mida sageli külastan, korjan metsa alt oleva prügi ja ma teen seda nii tihti, kui ma maal käin … vahel lausa igal nädalavahetusel. Mulle iseenesest meeldib see tegevus, minu jaoks on see justkui meditatsioon – aeg iseendale – üksi, vaikuses ja kohalolus, kaunis looduses kulgedes. Ma teen seda vabast tahtest ja kogu südamega. Ma tõepoolest hoolin, ka siis kui teised ütlevad, et ära tee. A ma ei saa teisiti!

Samas tekitaks minus piinlikkust, trotsi ja pahameelt prügi üles korjata linnatänavalt, -pargist või mere äärest. Sest seda prahti on lihtsalt nii tohutult palju ja praktiliselt iga päev näen ma inimeste hoolimatust – kes viskab oma konid kanalisatsiooniauku, kes viskab autoaknast midagi tänavale, kes pillab kommi- või nätsupaberi maha, kes jätab tühja krõpsupaki pingile vedelema. Ja seda kõike näeb nii laste kui täiskasvanute seas. Kurb hakkab.

Oma jalutuskäikudelt maal olen leidnud väga erinevat prügi, enamus on jäetud loodusesse inimese poolt ja vahel harva on randa uhtunud mõni prügi merelt. Siin siis mõned näited:

Augusti lõpus käisin sel suvel viimast korda rannakoristust tegemas ja otsustasin üles pildistada kõik need “leiud” seal, kust ma nad leidsin … õigemini seal, kuhu inimesed nad jätsid.

Nagu alguses näha, siis väga palju oli metsa all niiskeid salvrätte, millega nö. põõsa all põit on tühjendamas käidud. Need ei kao ega kõdune seal sambla peal ja põõsa all mitte kunagi. Isegi tavaline salvrätik jääb sinna väga pikaks ajaks. Panen omalt poolt südamele – pange oma kasutatud salvrätid kotti või taskusse ja utiliseerige need kodustes tingimustes, nii et loodus puhtaks jääks.

Tagasi maailmakoristuspäeva juurde

Maailmakoristuspäev, kuigi väga vajalik, on justkui antibiootikum põletikulise protsessi leevendamiseks. Plaaster. See likvideerib sümptomid aga ei tegele algpõhjusega. Probleemi põhjus ja keskkonnaprobleem tervikuna on aga nii komplekssne, et mitte ükski riik, ettevõtja, elanik ega organisatsioon ei suuda seda üksi lahendada. Vaja on kõigi huvigruppide koostööd ühise eesmärgi nimel. Paraku on aga nii, et huvigruppide eesmärgid ja huvid on sageli väga erinevad ning ühist keelt on raske leida.

Mis minule muret teeb on see, et me küll koristame metsa alt prügi ära aga homme on see kuskil teise metsatuka all või maantee ääres. Samuti ei ole meil varsti enam metsa, kuhu minna, kõik on maha raiutud. Energia, mida me kasutame, ei ole jätkusuutlik ega puhas ka siis kui me “lahendame” oma jäätmeprobleemi ja muundame prügi elektriks. Meie teadlikkus ja tarbimisharjumused annavad soovida, samuti ka tootjate ning teenusepakkujate vastutustundlikkus. Meie riik teenib pigem kasumile suunatud ettevõtjate huvisid kui, et kaitseb meie inimesi, loodust ja keskkonda. Aga samas, kes on need ettevõtjad kui mitte needsamad inimesed, nad on lihtsalt kasumile orienteeritud indiviidid. Tahan siinkohal rõhutada, et tegu on liialdatud üldistusega aga mõte jääb siiski samaks.

Seepärast julgustan ma kõiki sh. ka iseennast olema see muutus, mida maailmas näha soovime!

Kui sa näed mingis olukorras, et saad oma käitumist muuta või teha paremaid valikuid, siis tee seda. Jaga oma kogemusi teistega ja ole eeskujuks oma lähedastele. Meil kõigil on kasvõi imetilluke mõjuring, aga see on olemas. Kasutagem seda siis ära!

See kui sa positiivselt mõjutad oma partnerit, lapsi, vanemaid, sõpru või tuttavaid on juba suur asi. Kui sa saad tõsta teadlikkust ning olla eeskujuks tööl, koolis, huviringis või veel mingis grupis, kuhu sa kuulud, siis tee seda kindlasti!

Ma tean, et meil kõigil on kiire ja tegemisi palju aga panustades ühiskonda, seistes meie ilusa looduse eest ning propageerides keskkonnasäästlikkust ja jätkusuutlikkust, tehes paremaid tarbimisvalikuid, tunneme end palju väärtuslikuma ühiskkonna liikmena. Usu mind, ma räägin seda isikliku kogemuse põhjal.

Jälgi organisatsioone, mis jagavad sinu väärtusti ja võimalusel löö kaasa nende tegemistes. Osale põnevates väljakutsetes ning korralda midagi ise. Sa võid võtta ette midagi nii lihtsat nagu selleks on mõne prügi metsast või rannast üleskorjamine, oma mõtete sotsiaalmeedia kanalites jagamine, oma võrkkotiga puu-ja juurvilja ostmine, oma veepudeli või kohvitopsi kasutamine, vabatahtlikuna panustamine, taaskasutusest ostmine vms. Propageeri seda, millesse sa usud.

Ja miks mitte – ühine maailmakoristuspäevaga ja aita Eesti prügist puhtaks teha!

Tahtsin seda postitust juba ammu kirjutada ja tegelikult ka natuke teises võtmes aga eile hommikul tuli inspiratsioon peale ja kirjatöö sai valmis justkui iseenesest ning inspireeris mind tänasest alustama ka roheväljakutsega, mis toimus küll juba aprillis aga mille ma nüüd tagantjärgi ja iseseisvalt järgmise kümne päeva jooksul läbi teen. Ma tunnen, et mulle on seda praegu nii vaja.

P.S. minu jaoks oli eelmise nädala väikeseks võiduks see, kui naabrinaine minult uuris, kust ta omale “ainult tellitud post” kleebise saaks. Väikesed rõõmud! 🙂

P.P.S. mu vanemad küsisid minult mõned nädalad tagasi kui ma oma jalutuskäigult tagasi tulin ja rannast korjatud prügi nende juba üle ääre ajavasse prügikonteinerisse suruda üritasin, et kas tõesti on maailm nüüd sellest parem koht? Ja ma vastasin, et jah … ON KÜLL!

Kas just parem aga puhtam kindlasti.