Käisin märtsi alguses Rahva Raamatus üht kingitust ostmas ja kuna ma juba olin raamatupoes, siis vaatasin ringi ka Miale sobivaid lasteraamatuid otsides. Üheks väärt leiuks osutus lasteraamat “Seiklused looduses”.
Pean tõdema, et ega väga head valikut tol hetkel vanusele 1+ olnudki. Eriti kui järgida põhimõtet, et raamatud võiksid olla tõetruud, kaunid ja rikkaliku sisuga.
Maimikutele mõeldud raamaturiiulist ei leidnud ma tirtsule midagi, küll aga avastasin saalis ringi uudistades kaks vahvat looduseteemalist raamatut, mis tundusid sobivat natuke vanematele lastele. Nendeks olid “Seiklused looduses” ja “Looduse aastaring. Päike, liblikad ja lilled.” Viimane neist meeldis mulle kohe eriti, just oma imeliste illustratsioonide poolest, kuigi ega sisu kohta saa ka ühtegi halba sõna öelda.
Koju jõudes sirvisime koos Miaga mõlemad raamatud läbi, mina suurema huvi ja vaimustusega kui minu aasta ja neljakuune tütar aga eks need olidki ju “tulevikuks” ostetud raamatud, eks.
Panin mõlemad raamatud kappi ära, oma aega ootama.
Talvel olime akna taga oleva puu külge kinnitanud lindude söögimaja. Nii lahe oli vaadata, kuidas Mia jälgis nii suure huvi ja elevusega, kuidas linnukesed seal teri nokkisid … ikka nokk-nokk ja nokk-nokk. Siis ma taipasingi, et võiksin talle tema huvist lähtuvalt näidata raamatust “Seiklused looduses” just neid linnukesi, kes meil seal söögimajas söömas käisid ja nimetada neid nimepidi, mitte kutsuda neid lihtsalt linnudeks.
Varasemast teadis Mia juba varest ja kajakat. Nüüd lisandusid (minu) sõnavarasse ka rasvatihane, sinitihane, tuvi ja varblane. Musträstast kutsusin millegipärast ikka veel linnuks.
Keskkonna vahetus.
Linnaloodust ei õnnestunud meil kuigi kaua vaadelda ja avastada, sest juba märtsi keskel sõitsime maale mamma juurde. Seal oli loodus kuidugi palju lähemal ning kordades rikkalikum – erinevad linnud, puud ja putukad, mida enda ümber avastada. Mets, liivarand ning meri. Vähem “müra” ning rohkem aega ja kohalolu. Astud uksest välja ja oledki looduse rüppes.
Loodust avastamas
Kui aus olla, siis üsna sageli otsin ma ise raamatust “Seiklused looduses” mingit infot. Näiteks eelmisel nädalal nägime esimest korda metsas tuvi. Ma teadsin, et tegu ei ole tavalise linnatuviga, seepärast vaatasin koju jõudes raamatust järgi, mis linnuga tegu ja sain teada, et see on metsas elav kaelustuvi. Samuti nägin esimest korda sellist lindu nagu must-kärbsenäpp. Ma ei olnud sellisest linnust varem kuulnudki aga raamatust leidsin pildi järgi nähtud linnu kenasti üles. Punarind on ka selline tiivuline, kelle olemasolust olin teadlik aga ei olnud varem ise tähele pannud. Teadsin vaid, et inglisekeelne nimetus on tal robin ja see oli ka kõik. Tuleb välja, et meil siin koduhoovis käib neid üsna palju! Eriti tihti oli punarindasid näha aprillis, kui nad kuusekäbi seemneid noolimas käisid. Enne seda olid aga sagedasteks külalisteks leevikesed, keda ei ole nüüd enam näha olnud. Üleüldse on linnud kuidagi lainetena ennast siin ilmutanud. Eks loodusel on omad rütmid, mida linnas elades võib-olla nii detailselt ei märka.
Lepa-lepatriinu!
Kui ilmad soojemaks läksid, leidsime rohu seest lepatriinud. Võtsime siis ühe lepatriinu pilpa peale, et teda natuke lähemalt uurida ja vaadelda. Lepatriinu ronis Mia käe peale, kõndis käelabal ja kombe varrukal, kinda peal ja näpu otsas. Mia jälgis toimuvat rahuliku kohaloluga ja ma arvan, et ka suure põnevusega. Ja siis lendas lepatriinu ära!
Nüüd oleme käinud pea iga päev lepatriinusid rohu seest otsimas, Mia käib ringi ja hüüab “Leepaaa, kukkuuu!” Vahel leiab ta mõne lepatriinu sügavalt rohu seest aga mõnikord kilkab ta suure vaimustusega, sest on mängult ühe lepatriinu leidnud. Ta tuleb rõõmsalt minu juurde, tõstab uhkelt silmade särades oma nimetissõrme mulle nina alla, et ma ikka näeks, kuidas “mängu” lepatriinu tal sõrme otsas ronib. Tema jaoks on see osalt mäng ning osalt enda ümber oleva maailma avastamine ja kogetu kinnistamine.
Selline vahetu kokkupuude loodusega, ja üldse reaalse maailmaga, on väga tähtsad lapse arengu seisukohalt. Sellepärast on ka realistlikud raamatud varases eas nii olulised.
Laps loob seoseid ega erista veel päriselu fantaasiast.
Õhtuti toob Mia “Seiklused looduses” raamatu minu kätte, palub mul tugitooli istuda, sätib end mugavalt minu sülle ja me hakkame koos tuttavaid tegelasi otsima. Kindlasti peame me üles otsima lepatriinu, ilma selleta ei saa kohe kuidagi! Samuti pakuvad talle raamatus hetkel huvi öökull, kimalane, kärbes, kiil, siil, liblikad ja orav. Öökulli ei ole me veel päriselt näinud aga see on olnud üks tema lemmikuid juba pikemat aega, teistest raamatutest tuttav tegelane, kes teeb “uhhuu-uhhuu”.
Eile nägime juba teist korda suurt siili kuivanud puulehtedes sahistamas ja seekord “jutustas” Mia terve õhtu siilist, tema pikast ninast ja suurest nohinast.
Lisaks oleme looduses näinud ning hiljem raamatust vaadanud vihmaussi, mesilasi, ämblikke, sipelgaid ja kimalasi (mina näiteks teadsin neid metsmesilastena ja arvasin, et kimalane on mingi muu sääse sarnane putukas), põrnikaid ja muid mullas elavaid ussikesi. Ja muidugi hästi palju erinevaid linde! Punarinda kutsub ta “pu-pu”, harakat “mäk” mis tuleb ilmselt ingliskeelsest sõnast magpie. Üldse on Mia üks üsna tähelepanelik ja terane tüdruk, kes haarab kõike lennult, tõenäoliselt nii nagu kõik teisedki temavanused lapsed selles eas.
Ma näen Mia pealt, kui kasulik on see, kui laps saab kõigepealt päris elus midagi näha-kogeda ning alles siis raamatust vaadata. Ta suhestub nende asjadega kuidagi teisiti. Üks asi on vaadata pilti raamatust aga hoopis teine on seostada raamatus olevat pilti päriselt kogetuga.
Loodus on lahe!
Oleme olnud viimased poolteist kuud maal (seoses koroonaviiruse ja eriolukorraga), seega täiesti eemal oma tavapärasest keskkonnast. Oma kodust. Oma asjadest. Linnaelust. Osaliselt tunnen ma sellest kõigest puudust aga samas korvab maal ja looduses olemine minu jaoks kõik muud ebamugavused. Ka Mia on siin hoopis teistsugune laps ja ma olen seda juba korduvalt ka varem tähele pannud. Siin ei huvitada teda tavapärased raamatud ja mänguasjad. Ta tahab olla õues, kiikuda, peitust mängida, mammaga lilli kasta, seebimulle puhuda, käia mere ääres liiva ja kividega mängimas, muti mullahunnikus sonkida, käbidega mängida jne.
Maal on hea. On ruumi ja aega olla, koos ja ise. Loodusega.
Loomulikult meeldivad Miale ka tubased tegevused, talle meeldib värvipliiatsitega joonistada, mõõdulindiga kõike mõõta, sokkide jalgapanemist harjutada, veepritsist taimi pritsida, vett ühest topsist teise kallata ja puslesid kokku panna. Ahjaa, mõningaid raamatuid meeldib ka vaadata. Eriti seda “Seiklused looduses” raamatut, samuti pakuvad talle huvi uued “Üleval ja all” ning “Enne ja pärast” raamatud. Luubiraamatust meeldib talle ainult öökulle ja lepatriinut vaadata.
Ja kuigi me ei ole oma tavapärases keskkonnas oma tavapäraste asjadega, püüan ma jälgida pisipiigat niipalju kui võimalik ning kaasata teda tegevustesse lähtuvalt tema enda huvidest. Me keedame koos hommikuti putru, vahel püüab pisipiiga võinoaga banaani lõigata, kastame taimi ning püüame võimalikult palju aega õues veeta.
Elukorraldus ja keskkond on meil siin praegu teised, vahendid ja võimalused ka. Aga me oleme siin – oleme maal, looduses ning püüame võtta antud olukorrast maksimumi.
Mul on nii hea meel, et tookord selle “Seiklused looduses” raamatu Miale ostsin. See on olnud meie ustav kaaslane viimase pooleteise kuu jooksul. Lappan seda ise ja iga päev vaatame ka koos Miaga – raamatu kaaned hakkavad juba tihedast kasutamisest nurkadest vaikselt ära kuluma.
Ma arvan, et selle raamatu võlu peitub selle lihtsuses – rohke ja kaasahaarav pildimaterjal (illustratsioonid on realistlikud, armsad ja lustlikud), täpselt parajalt teksti, huvitavad infokillud ning loomulikult erinevad liiginimetused. Ehk et päris palju huvitavat, mida lapsega koos looduses avastada.
Looduses avastada ja siis raamatu abil kinnistada.
“Seiklused looduses” on raamat, mis kasvab koos lapsega ning sobib (minu meelest) juba üsna varajasest east; on huvitav nii pisikestele kui ka juba suurematele tegelastele ning isegi minusugustele täiskasvanutele.
Vahet pole, kas olla parasjagu maal või linnas, põnevat avastamist leiab sealt igaljuhul!
- Raamat: Seiklused looduses
- Autorid: Mick Manning, Brita Granström
- Ilmumisaasta: 2017
- Kirjastus: Koolibri
Raamat peaks olema saadaval nii raamatupoodides kui ka raamatukogudes. Endale ostes tasub jälgida erinevate raamatupoodide ja ka kirjastaja enda allahindlusi.