Milline imeline päev! Päike on mõnusalt soojendamas ja linnud ümberringi siristamas, lõpuks ometi on kätte jõudnud kevad!  Kätte on jõudnud ka uus algus. Uus algus, mis tundub nii värske ja särav. Justkui uus hingamine ja lõputud potentsiaalid. Muutus. Taaskord samm iseendale lähemale.

Olen otsustanud võtta aja maha ja teha kõiki neid asju, millest olen juba ammu mõelnud ja unistanud …

Viimase aastaga on nii mõndagi juhtunud ja mina olen suutnud end täielikult ummikusse joosta. Kui ma vaatan tagasi oma viimasele kaheteistkümnele kuule, siis mind haarab kerge ärevus. Stress, pinge, kurnatus – minu tööst oli märkamatult saanud minu elu. Ka siis kui olin kodus, rääkisin ja mõtlesin ma pidevalt tööst. Muretsesin kõigi tegemata ülesannete pärast. Ei saanud korralikult uinuda ning ärkasin teinekord keset ööd ärevustundega. Tundsin pidevalt, et ma ei vasta mulle seatud ootustele olla särav ja kõiki käima tõmbav mootor.

Vabandust, et olen introvert. Õrnahingeline ja tundlik veel peale kauba.

Ma olin jätnud enda täiesti unarusse – kõik see hea, mida olin eelmise aasta alguses suhkruvaba toitumisega teinud, oli nullitud. Ergutasin end pidevalt stimulantidega – kohvi, suhkru, jahu ja rasvasega. Olin stressis, kurnatud ja emotsionaalselt väsinud.

Kõik see ei juhtunud üleöö, vaid kogus tuure vaikselt ja märkamatult.

Mõni nädal oli kergem ja mõni nädal raskem. Mõnel korral ma isegi nutsin oma töölaua taga, sest koormus oli suur ja ma ei pidanud sellisele pingele vastu. Pidevad ületunnid ja vasturääkivad nõudmised. Ometigi tegin oma “unistuste tööd” (LINK).

Mingil hetkel ei tahtnud ma enam hommikuti tööle minna ja esmaspäeva ärevus puges sisse juba pühapäeval. Loomulikult arvasin ma, et viga on minus – peaksin rohkem pingutama, olema veelgi tublim ja püüdma oma ajaplaneerimist parandada, olla organiseeritum.

Kuidas küll kõik teised jõuavad aga mina ei jõua?

Mida rohkem ma erinevate ülesannetega samaaegselt tegelesin, seda raskem oli keskenduda ja otsuseid vastu võtta. Ma ei tahtnud tööalaselt kellagagi enam suhelda, kartsin uusi kohustusi ning juba eos ootasin teiste kriitikat. Minu enesekindlus ja enesehinnang olid langenud aegade kõige madalamale tasemele.

Tundsin pidevalt, et ma ei ole piisav ning et viga on minus.

Kõik see mõjutas ka minu eraelu – kodus olin sageli pahur ja ärrituv ning soigusin pidevalt oma tööelu ja stressi üle. Mul ei olnud kunagi aega. Isegi kui aega oli tundisn ma, et olen nii väsinud ja kurnatud, et mul lihtsalt ei ole energiat – ei enda ega ka teiste jaoks.

Peale puhkust ja väekat ning väestavat reisi Peruusse tundsin end harmoonilise, puhanud ja õnnelikuna. Olin kindel, et teen kannapöörde ja tulen töölt ära. Peale esimest tööpäeva kontoris hakkasin aga endas kahtlema – kas kõik ikka on nii hullusti nagu ma arvan. Äkki ma reageerin lihtsalt üle?

Paar kuud hiljem olin karjäärinõustaja vastuvõtul, et saada mingitki abi või juhatust. Tiina Saar-Veelmaa (www.aaretesaar.ee) juures olin käinud ka varasemalt ning teadsin, et sellest kohtumisest on kindlasti abi. Ja oligi – eelkõige mõistmise näol. Samuti sain kinnitust oma tundmusele, et antud olukord ei ole normaalne ning midagi peab radikaalselt muutuma. Samuti lugesin läbi Tiina äsja ilmunud raamatu “Tööga õnnelikuks” ja sellest sain veelgi enam julgustust, inspiratsiooni ja lootust, et tööl saab ja isegi peaks õnnelik olema!

Tegelikult läks veel aega enne kui ma lahkumisavalduse lauale panin ning alles peale seda jõudis minuni läbi erinevate kanalite infot läbipõlemise kohta. Lugesin erinevaid artikleid ja tundsin ennast ära nii siit kui sealt.

Nüüd tundus kõik läbielatu justkui loogiline, sellele oli lõpuks seletus.

Ma ei oleks kunagi osanud arvata, et selline asi minuga juhtuda võiks. Oleksin pigem eeldanud, et läbipõlemise riskigrupis on töönarkomaanid, kelle elus ei olegi midagi muud peale töö. Aga tuleb välja, et see on palju levinum probleem kui me arvata oskame – me lihtsalt ei ole sellest teadlikud, ei oska sellele tähelepanu pöörata ja seda märgata (vt. artiklit “Mida tasub teada läbipõlemisest”).

Aprillikuu Sensas on huvitav läbipõlemise teemaga seotud artikkel “Arusaamatu väsimus,” mis käsitleb kurnatust ning annab soovitusi kadunud jõu ja vitaalsuse taastamiseks.

“Kogu organismi tasakaalu taastamine võtab sama kaua aega, kui võttis probleemi tekkimine ja süvenemine.”

Seega võib öelda, et olen uue teekonna alguses. Fookuses mina ise – piisav puhkus, kehaline aktiivsus, tervist toetav toitumine, harmoonia, vaimsed praktikad ja rõõmu pakkuvad tegemised. Lihtsus kõiges.

Rohkem rõõmu!

Rohkem loodusega ühenduses olemist, ise loomist, ise olemist, tänulikkust, ehedust ja loomulikkust.

 

P.S. viimase kaheteistkümne kuu jooksul on ka väga palju toredat juhtunud, mille eest olen ütlemata tänulik. Tegelikult ka antud kogemusele, sest olen loonud parema kontakti iseendaga ja mõistan nüüd kordades paremini, mis mulle meeldib ja sobib ning mis mitte.