Kaneelirullid on minu jaoks üsna hiljutine avastus. Ise olen läbi aegade pigem kookide küpsetaja olnud ning pärmitaignaga üldse väga vähe kokku puutunud. Pean tunnistama, et kuigi olen suur saiakeste sõber, siis siiani olen oma saiakeste isu rahuldanud kas poesaiakeste või siis vähe peenemate, kohvikust või pagarikojast ostetud küpsetistega. Minu lemmikuteks on olnud Levier’i parmesanijuustusaiakesed ja RØST’i kardemonisaiakesed.

Nonii, nüüd sai vist küll ühes lõigus kasutatud terve postituse jagu “saiakesi”. 

Kaneelirullid aga on minu jaoks alati kuidagi igavavõitu tundunud ning minu valik on üldjuhul langenud millegi muu kasuks. Ilmselt ei ole ma siiani ka head kaneelirulli maitsta saanud. Seda siis kuniks ma proovisin neid esimest teist korda ise teha. Esimest korda kasutasin ühte retseptiraamatu retsepti aga need kaneelirullid tulid täiesti ei-mitte-midagi-erilist. Täielik läbikukkumine ja taaskordne pettumine kaneelirullides. 

Kuid ma ei jätnud jonni ja proovisin ka teist korda neid ise küpsetada. Seekord siis otsisin internetist alternatiivset retepti, mille järgi võiks uuesti proovida enne kui ma kaneelirullid enda jaoks täielikult maha kannan. Õnneks ei pidanud kaua/kaugelt otsima. Google’i otsingusse “kaneelirullid” sisestades oli kohe esimeseks otsingutulemuseks:

Ragne Värk (www.kokkama.ee): Pehmed kaneelirullid – minu lemmikretsept!

Lugesin postituse läbi, samuti ka kommentaarid ja otsustasin, et ei hakka teisi retsepte isegi vaatama – proovin ära ja eks siis vaatan, mis edasi. Ütleme siis nii, et edasi vaatasin vaid seda, et ma neid kaneelirulle liiga tihti ei teeks, sest need tulid IMEMAITSVAD!

Täpselt sellised kaneelirullid, mida olin oma vaimusilmas ette kujutanud aga polnud siiani paraku veel maitsta saanud. Mõnusalt kaneeli-suhkrusegused, parajalt pehmed ning rammusad – ehk et sellised tõeliselt head kaneelirullid.

Ma olen neid viimase kahe kuu jooksul vist oma 5-6 korda küpsetanud ja juba ma jälle mõtlen, et millal võiks uuesti taina kerkima panna. Retsept ise on lihtne ja isegi algaja küpsetaja saab sellega kenasti hakkama. Ma ise ei saanud küll päris alguses aru, kuidas need kaneelirullid rullideks keerutada aga kui asjale pihta sain, tundus see rulli keerutamine üks mõnus loominguline tegevus 🙂

Ühesõnaga, originaalretsepti leiab Ragne blogist – > SIIT.

Kaneelirullid, mis viivad keele alla:

Kogus: 12 kaneelirulli 

Kuumuta piim käesoojaks (37 kraadi). Hõõru pärm, suhkru ja soolaga ühtlaseks. Vala segades juurde piim. Lisa segades juurde jahu ja seejärel pehme või. Sõtku seni, kuni tainas käte ja kausi küljest lahti lööb. Lase tainal soojas kohas rätiku all kerkida* u 30-45 minutit. Täidise valmistamiseks vahusta või suhkru ja kaneeliga.

Rulli kerkinud tainas jahusel pinnal u 0,5 cm paksuseks ristkülikuks. Määri peale võisegu ning raputa peale veel täiendavalt u 1 sl kaneeli-suhkrusegu. Murra tainas pikuti pooleks ning lõika sellest välja u 12 riba. Lõika ribadesse sälk nii, et ülemine ots jääks kinni. Keera tainaribadesse keerud ning vormi neist pisikesed pätsid, mis tõsta muffinivormidega vooderdatud muffinipanni aukudesse. Lase neil kerkida ca 15 minutit ning seejärel  küpseta 200 kraadi juures 15-17 minutit. 

Muffinivormi määrin rasvainega kokku (kasutan selleks või ümbrispaberit) ja panen keerud otse vormi, ilma ümbriseta, et vähem ebavajalikku prügi tekitada. Samas olen tähele pannud, et kaneelirullid kuivavad ilma paberümbriseta kiiremini, kui need näiteks muffinivormist kandikule tõsta. Aga ega meie peres seda muret ei ole, et Ragne retsepti järgi tehtud kaneelirullid liiga kauaks seisma jääksid, paar päeva ja ongi otsas!

Tegelikult on need kaneelirullid tõesti väga maitsvad ja pehmed, eriti esimesel päeval kui need veel värsked on. Nii, et kes veel ei ole mingil põhjusel häid kaneelirulle saanud, siis soovitan neid ise Ragne retsepti järgi teha.