Jäänud on vaid kaks nädalat tähtajani ja nüüd on mul küll tunne, et olen lõpusirgel.

Käisin eile ämmaemanda vastuvõtul ja kõik näitajad olid normis, nii nagu peab. Vere- ja uriiniproovid olid korras, vererõhk normaalne ja isegi raua tase pole raseduse jooksul praktiliselt üldse langenud.

Pisikesega näib ka kõik hästi olevat – südametöö hea, liigutab end korralikult ning peaseisus juba viimased paar kuud. Kui aus olla, siis mulle tohutult meeldib kui pisike end kõhus liigutab, see on kuidagi nii eriline ja nii imeline tunne. Väga harva on olnud nii, et ta liigutused on kuidagi ebamugavust või ootamatult isegi väikest valu tekitanud. Minu jaoks on see pigem hästi mõnus ja meeldiv olnud. Nurr!

Kaks nädalat tähtajani ja ei minegid peatselt algava sünnituse tunnuseid.

Laupäeval vist kogesin esimest korda teadlikult Braxton Hicksi ehk libatuhu. Ühel korral! Muidu ei ole nagu midagi muutunud – kõht on endiselt suur, alla ei ole vajunud, aeg-ajalt on kõva, jalutades teinekord pistab ja mõnikord on selline kerge päevade laadne krambitamine AGA ei midagi erilist või kuidagi teistmoodi olemist. Tuhusid ei ole, limakorki pole veel tulnud ning veed ei ole ka puhkenud. Ootame siis edasi…

Kui veel kaks nädalat tagasi ei saanud ma aru, miks naised kurdavad, et tuleks see beebi juba ükskord ära, siis nüüd olen vaikselt mõistma ja empatiseerima hakanud. Mõnel päeval kohe on raskem olla – kõht tundub kuidagi ekstra suur, selg valutab, mugavat asendit on keeruline leida ning öösel külge keerata on üsna vaevaline. Aga õnneks ei ole seda kogu aeg, mõnikord lihtsalt on nii.

Kuigi unega ei ole otseselt probleeme, on see siiski aeg-ajalt katkendlik ja ma olen ärgates sageli unine ning välja puhkamata. Ma natuke pelgan seda magamata mina, kes on pahur, turtsakas, kergesti ärrituv ning terve maailma peale pahane. Ühel hommikul olin juba neljast üleval ja no ei suutnud sel päeval normaalselt funktsioneerida. Õnneks on neid magamata öid, peale mida ma ikkagi inimesena ärkan, suures enamuses ja ma loodan, et kohanemine uue elurütmiga kui pisike juba siin on, kujuneb suhteliselt leebeks. Ma ei loo endale illusioone aga siiski loodan parimat.

Paar päeva tagasi tekkis selline tobe madalseis, kus ma ei olnud mitte millegagi rahul, no kohe kõik ajas närvi … kui siiani olen oma rasedusaegsesse kehasse hästi suhtunud, siis mõni päev tagasi ma lihtsalt ahastasin … olen juba 18kg kaalus juurde võtnud ja mu reied on vaat, et suuremadki kui mu kõht, lisaks tselluliit ja tiigritriibulised rinnad. Kodu pole ka ikka veel ideaalselt korras ja tundub, et mees kohe üldse ei hooli … appi, need hormoonid võivad niiviisi hulluks ajada!

Praegu seda postitust kirjutades tundub see nii naeruväärne ja tobe aga tol hetkel tundusid need mõtted ja emotsioonid vägagi tõeste ja reaalsetena – mul oligi kohe päriselt raske olla. Vot sulle siis neid rasedahormoone ja meeleolukõikumisi.

Aga et tusatuju peletada hakkasin ma marlisid triikima! Oma paar tundi vist triikisin ja see oli kuidagi nii terapeutiline ja aitas mõtted mujale viia … õigemini aitas mul paremini kohale tulla, sest ega ma millelegi väga ei mõelnudki selle aja jooksul. Pigem keskendusin sellele, et marlid ilusti siledaks saaks ning mingeid kortse sisse ei tekiks.

Üllataval kombel oli pärast tuju ka kohe palju parem!

Tegelikult olen juba suures ootuses, kõik vajalik on enamvähem tehtud. Villane beebitekike kootud, haiglakott pakitud, veel viimased olulised asjad ostetud ja ma ei teagi nüüd kohe, mida teha. Eks ma siis loen, blogin ja koristan puhkan.

Nädalavahetusel tahaks kokku panna beebi voodi, valmis sättida vankri ning läbi pesta veel mõned asjad ja siis peakski kõik pisikese tulekuks valmis olema!

Mul on kahe nädala pärast kirjas (eeldataval tähtajal) veel üks kohtumine ämmaemandaga ning kolme nädala pärast on aeg pandud naistearsti juurde juhuks kui pisike pole selleks ajaks ikka veel sündinud.

Nii et jah, kuna 38 nädalat on täis tiksunud, siis pisike on igati tähtaegne ja võib nüüd iga hetk tulema hakata, samas võib minna veel ka kuni kolm-neli nädalat aega. Neid asju ei tea ette.

Seni aga joon oma vaarikalehe teed, käin jalutamas ja naudin nii kaua kui veel saab seda magusat ootuse aega.