Alles see oli, kui mässasin ovulatsioonitestide ja basaaltemperatuuri mõõtmisega. Ja nüüd on mul jäänud vaid kaks kuud tähtajani!
Rasedus on kulgenud vaikselt, nautides ja omasoodu aga siiski pidevalt järgmise verstaposti ootuses: esimesed triibud, raseduse tuvastamine ja rasedusega arvele võtmine, kuklavoldi mõõtmine, looteanatoomia uuring, lapse liigutuste tundma hakkamine, kõhukese paisumine rasedamõõtu punuks, ämmaemanda visiidid, vereproovid jne.
Nüüd on jäänud vaid kaks kuud tähtajani!
Kuidas see aeg küll nii kiiresti on läinud? Olen saanud nautida oma rasedust, lugeda, puhata, kokata, reisida, käia perekoolis, veeta aega maal ja looduses, teha ettevalmistusi beebi tulekuks, soetada vajalikke asju ja riideid lapse esimesteks elukuudeks, kohtuda sõpradega AGA ikkagi on tunne, et appi, ma ju lähen varsti sünnitama ja nii palju on veel vaja teha!
Lisaks suurele ootusele, õnne- ja armastusetundele, mis uhub minust üle kui suur merelaine iga kord kui mõtlen meie pisikese peale, on minus hakanud pead tõstma ka väike ärevus.
Ärevus on normaalne.
Vähemalt minu puhul (aga usun, et ka kõigi teiste puhul, kes seda tunnet sünnituseelselt kogevad). Esmasünnitajana ei oska ma isegi ette kujutada, mis tunne on sünnitada. Jah, mul on teadmised sellest, mis sünnituse eel-ajal-järgselt füsioloogiliselt ja praktiliselt toimub aga ma ei oska isegi ette kujutada, mis TUNNE on sünnitada. Korduvsünnitajatel on vast selle võrra kergem, et nad teavad, mis neid ees ootab aga samas on iga sünnitus nii erinev ja tegelikult ei tea me kunagi, kuidas see kulgeb ja mis meid ees ootab.
Teine asi, mis minus ärevust tekitab on see tohutu muutus, mis kaasneb lapsevanemaks saamisega. Õigemini teadmatus, kuidas asjad olema hakkavad, kuidas kohanen uue olukorraga, kuidas tulen toime ema ja abikaasana, milline hakkab olema meie elu korraldus jne. Ma tegelikult väga ootan üleminekut järgmisesse eluetappi aga aeg-ajalt poeb siiski see väike ärevus põue ja siis ma tegelen nende tunnetega. Kuni tunnen beebi põtkimist kõhus ja siis kaob igasugune ärevus nagu imeväel ja olen taas ootuse-, õnne- ja armastuselainel.
Life will never be the same again ja ma olen selle üle väga õnnelik!
Kaks kuud tähtajani – to do list!
Mul on juba kokku lepitud kolm korralist ämmaemanda visiiti. Võib-olla isegi neli olenevalt sellest, millal pisike siia ilma otsustab sündida. Kui siiani oli ämmaemanda visiit nii kord kuus, siis septembri lõpust hakkan visiidil käima iga kahe nädala tagant, seega oktoobris lausa kaks korda!
Kindlasti on veel vaja kokku panna haiglakott ja valmis kirjutada sünnitusplaan.
Haiglakoti sisu on enam-vähem olemas aga vaja siiski keskendunult läbi mõelda, et kas kõik vajalik on ikka olemas, vajadusel soetada puuduolevad asjad ja need siis reaalselt ka kotti ära panna. Jällegi, kuna ma ei ole varem sünnitamas käinud, ei oska ma isegi arvata, mida kõike võib vaja minna. Proovin siiski hästi minimaalse ja praktilise varustusega hakkama saada.
Sünnitusplaan tahaks ka veel veidi läbimõtlemist, R-ga läbiarutamist ja kirjapanemist. Olen käinud erinevates perekooli loengutes, kus sünnitusplaanist on räägitud aga kõige enam pakkus mõtteainet üks rasedate võimlemistund-vestlusring. Sealt sain uusi mõtteid ja isegi julgustust oma sisetundele, et soovin minimaalse sekkumisega sünnitust e. millised on alternatiivid tavapärastele protseduuridele. Sünnitusplaan peaks olema valmis hiljemalt septembri lõpuks kui läheme oma eraämmaemandaga kohtuma, et saaksime ka temaga juba eelnevalt oma soovid läbi arutada.
Mis siis veel …
Veel on mõned asjad, mida oleks vaja soetada ja tahaksin seda teha kndlasti enne sünnitust. Vaevalt ma pärast oma pisikesega väga mobiilne olen ja tahan mööda kaubanduskeskuseid käia. Meil on vaja vaadata üks hea lambanahk vankrisse, mis hoiaks pisikese talvel mõnusalt soojas, samuti üks meelepärane kandelina, panna kokku väike koduapteek ning ära otsustada, mida me mähkmetega teeme. Mähkmete osas on kindel soov kasutada korduvkasutatavaid riidest mähkmeid aga kas just kohe esimesest päevast, vot see on küsimus. Ja milliseid mähkmeid valida … see maailm on tegelikult nii kirju, et valiku tegemine tundub minu jaoks hetkel küll pea võimatu. No ja siis on veel sellised pisiasjad nagu voodi ja vankri kokkupanek ning beebi riiete pesu.
Samuti jätkan iganädalase vesivõimlemisega, mis on mõeldud spetsiaalselt rasedatele ning käin lisaks ka rasedate võimlemises ja rasedatejoogas. Samas on ka tubaseid tegevusi palju. Mitmed raamatud ootavad oma järge ning lisaks on üks tore villane kampsun, mis väga tahaks, et temast beebile talveks soe ja mõnus vankritekike saaks.
Tundub, et umbes nii need järgmised kaks kuud kulgevad …