Mul on üks ülestunnistus – olen oma armsa Canon’i jätnud unarusse kauemaks kui ma seda tunnistada tahaksin. Seda siin kirja pannes tunnen, kuidas mingi emotsioon pinnale kerkib ning võtab kergelt silme eest virvendama.
Mulle meeldib pildistada ja see pakub mulle rõõmu ning rahulolu. Mulle meeldib jäädvustada ilu enda ümber, neid erilisi hetki ja seda tunnet, mida tahaks endaga veel kaua kaasas kanda. AGA ma olen olnud laisk – ma pole viitsinud kaasas kanda (mobiiliga võrreldes) suurt ja rasket kaamerat, pealegi ei ole ma kunagi õppinud seda tõeliselt kasutama. Säriaeg, ava ja ISO on minu jaoks olnud alati mingi ületamatu müstiline bermuuda kolmnurk.
Paar nädalat tagasi tekkis mul mingi seletamatu soov omale uus objektiiv soetada. Aga kuna ma objektiividest suurt midagi ei tea, lükkasin otsust muudkui edasi, kuniks võtsin ette YouTube’i ja leidsin enda jaoks vajaliku info üllatavalt kiiresti!
Lisan siia kaks linki YouTube’i kanalitest, kust ma objektiivide kohta infot sain, ning mille põhjal ma ka oma valiku tegin:
Eile soetasin omale Canon 50mm f1,8 STM objektiivi ning vaatasin mitmeid videoõpetusi selle olulise kolmnurga kohta – ava, säri ja ISO – ja kuidas need enda heaks tööle panna, taaskord YouTube’is. Olen õpitut juba natuke ka praktikas kasutanud ja elevus on suur. Lisan siia mõned pildid, mis said täna meie jalutuskäigu ajal jäädvustatud.
See on nii põnev, kui hakkad aru saama, kuidas head pilti teha nii, et valgus oleks õige, samuti ka teravus ning fookus. Kõige ägedam on neid teadmisi praktikas rakendada ja siis näha reaalselt paremaid tulemusi. Ilmselgelt olen alles teekonna alguses ja õppimist ning harjutamist seisab veel ees palju aga see ongi nii tore – arendada ning lihvida oma oskusi valdkonas, mis on südamelähedane.
Pildistamisega seoses meenus üks seik ülikooli algusaegdest, kui pidime õpilasfirma loomiseks oma äriideed esitama. Huvitaval kombel oli minu ideeks – fotograafia teenuste pakkumine. Võibolla oli täna esilekerkinud emotsiooni taga see, et olin hoopis mingi osa iseendast unarusse jätnud …
Igaljuhul on mul hea meel, et olen oma kaameralt tolmu pühkinud ning olen seda taas enda jaoks avastamas.
Mina ja minu kaamera.
Kui rõõmustav on lugeda, et oled taas kaamera tõsisemalt kätte võtnud. Minu meelest on sul piltide tegemine alati nii mängleva kergusega välja tulnud!! Sellest inspireerituna tahaksin sind kutsuda pildistama ühte isiklikku üritust 🙂
Hei, aitäh heade sõnade eest! Ja mis puutub isikliku ürituse pildistamist, siis tahaksin praegu tuhat üks vabandust välja käia a’la ma alles harjutan ja ei oska veel päris hästi; naturaalses päevavalguses on palju kergem pildistada; ma pole harjunud inimesi pildistama jne jne … Aga tegelikult olen mõttele täitsa avatud, nii et räägime sellest, eks? 🙂