Pisipiiga on alles kahene ja koos temaga hakkavad kujunema ka meie jõulutraditsioonid. Jõuluootus ja jõulud on igas peres erinevad.

Tunnistan ausalt, meie kaasaga ei ole suured jõulufännid. On olnud aegu, kus me pole jõule üldse tähistanud. Kuuse tuppa toomiseni ei ole me ka veel jõudnud ning see üks jõulutäht, mille kunagi aastaid tagasi pühadeks ostsime, kaunistab jätkuvalt meie aknalauda (mitte küll enam nii uhkes jõulurüüs).

Nüüd aga on meie peres sirgumas väike kaheaastane pisipiiga, kelle jaoks ja kellega koos tahaks luua just meile omaseid jõulutraditsioone, mis kannaksid ja tooksid rõõmu nii väiksematele kui ka suurematele selle pere liikmetele.

Jõuluootus

Kaunistused

Viimastel aastatel olen juba hingedepäevajärgselt akendele üles riputanud jõulutulukesed, et tuua tuppa veidi rohkem valgust ja sära ning et see novembrist algav pime aeg vähekenegi rõõmsamini üle elada.

Sel aastal jälgis Mia väga tähelepanelikult, kuidas ma jõulutulukestega toimetasin ja neid hoolikalt akendele kinnitasin. Ta oli nendest suures vaimustuses ning igal hommikul kontrollis, kas tulukesed ikka põlevad (me kustutame need ööseks ära) ja kui juhtus nii, et toas oli pime, nõudis pisipiiga kohe ja tungivalt, et ma tulukesed põlema paneksin.

Esimesel advendil asetasime köögilauale suure valge küünla klaasist küünlaalusel. Tavaliselt süütasime küünla hommikusöögi ajaks ning üldjuhul põles see seal terve päeva ja õhtul ka veel. 

Akendele riputasime kaunistuseks minu õe õmmeldud jõulusüdamekesed. Need on sellised lihtsad kuid armsad detailid meie kodus, mis lisasid pühadeootusele veidi meeleolu.

Rohkem ei kaunistanudki me sel aastal oma kodu. Minimalist minus oli sellega väga rahul, samas tundsin, et järgmisel aastal tahaksin välisuksele meisterdada jõulupärja ning tuppa tuua kuuse. 

Päkapikud?

Meie peres sel aasatal päkapikud veel ei käinud ja järgmistel aastatel lahendame olukorra ka ilmselt kuidagi teisiti. Ma olen igati selle poolt, et lapsel oleks rõõmu üllatustest aga ma ei leia, et peaksin kaheaastasele lapsele iga päev sussi sisse mingit nänni või midagi magusat peitma. 

Hommikuti on meil kodus elevus hoopis sellest, et saab vitamiini. Alguses võtame D-vitamiini ja siis Mia saab valida šokolaadikarukese või maasikamaitselise kummikaru vahel. See on nagu päeva sündmus, mida Mia juba eelmise päeva hommikust ootab! Palju ägedam kui päkapikud ma ütlen 😉 

Nali naljaks, päkapikud on ka tegelikult väga ägedad!

Advendikalender

Mõtlesin kaua, kas ja millist advendikalendrit Miale kinkida. Teadsin kindlalt vaid seda, et ei soovi maiustuste ega mänguasjadega kalendrit. Vähemalt veel mitte, aga muid variante ka nagu silma ei hakanud. Ja kui hakkasin alternatiive otsima, leidsin sellise toreda kuusekese:

Mulle endale tundus hästi sümpaatne ja kuna ma teadsin, et ei hakka mingit advendikalnedrit sel aastal ise meisterdama, otsustasingi selle variandi kasuks. Idee on selles, et detsembri algusest lisada kuusele iga päev üks ehe ja sedasi saab kuusk jõuludeks kauni pühaderüü. Meil oli see siiski pigem mänguasja eest. Mia ehtis kuuske nii nagu tuju ja tahtmine tuli ning see oli ka tore. Muideks, kõik 24 kuuseehet + täheke on erinevad, väikese sädeluse ning magnetiga.

Ma oleksin, ausalt öeldes, pisipiigalt suuremat huvi oodanud aga kuna mingit kasutust see jõulukuuseke siiski leidis, siis mina olen rahul. Pealegi saame me seda jõulukalendrit kasutada järgnevatel aastatel samuti!

Tuleval aastal tahaksin ühte kaunist piltidega jõulukalendrit ka! Eks siis tuleb asja veidi varem uurima hakata. Sel aastal nägin mitmel Kadri Roosi pildiluukidega jõulukalenderit aga ise jäin selle ostmisega kahjuks hiljapeale. SIIN näeb tema Hooandja projekti.

Jõuluteemalised raamatud

Natuke eksitav on vist öelda raamatud, sest jõuluteemalisi raamatuid on meil tüpselt ÜKS ja selleks on “Laura valmistub jõuludeks.” Leidisn selle raamatu taaskasutusest juba suvel ning siis jäi see oma aega ootama.

Detsembri alguses lisasin selle aga raamturiiulisse ja kuigi alguses ei tekitanud see Mias kuigi suurt huvi, siis nüüd nõuab pisipiiga mitu korda päevas, et ma seda raamatut loeksin. Mulle tundub, et see meeldib talle nii sisu kui visuaali poolest. Tavaliselt poeb Mia mulle sülle ning siis me kaisutame, loeme teksti ja vaatame pilte.

Mulle jällegi meeldib see raamat väga, sest see on realistlik ja päris elust, ei ole mingeid jõulutegelasi päkapikkude, jõuluvanade, lendavate põhjapõtrade või rääkivate lumememmede näol. 

On jõuluootus, kuuse ehitimine, jõulupärja meisterdamine, oodatud külalised ja terve perega toredasti koosveedetud aeg. Kingituste saamine ja tegemine käib muidugi ka asja juurde.

Selline lihtne ja armas raamat jõuludest ja jõuluootusest, mis on ka kaheaastasele hästi mõistetav!

Mänguhommikud

Ka meie mänguhommikud olid detsembris pigem sellised jõuluhõngulised – valmistasime mesilasvaha kärjelehtedest küünlaid, küpsetasime ja glasuurisime piparkooke ning meisterdasime jõulukaarte ja – kaunistusi.

Viimasel korral oli meil aga meeleolukas kohtumine talvises looduses, Keila jõe kaldal – tegime koos ühe mõnusa jalutuskäigu, süütasime lõkke ning küpsetasime elaval tulel tokisaiu ning grillisime viinereid. Jõuluootusest andsid märku piknikulaual olevad mandariinid, piparkoogid ja termosega kaasavõetud kuum glögi. Hästi tore ja armas oli!

Piparkoogid

Piparkooke küpsetasime koos pisipiigaga juba eelmistel jõuludel. Ja kui ma ütlen, et küpsetasime koos, siis ta pigem uudistas, mida meie teeme. Sel aastal võttis ta juba rohkem protsessist osa. Esimene piparkoogitegu oli meil mänguhommikul ja peale seda küpsetasime paaril korral ka kodus.

Ütleme nii, et kõige rohkem meeldis kaheaastasele Miale toorest piparkoogitainast süüa. Samas, eks talle meeldis ka piparkoogivormidega toimetada aga ilmselt sekkusin ma tema tegemistesse liialt palju, püüdes teda suunata piparkooke kompaktsemalt tainast välja lõikama. Ja nii asendus tirtsu piparkoogi küpsetamise tuhin kiirelt ükskõiksusega ning ta suundus hoopis legodega mängima. Märkus ja noomitus iseendale, järgmisel aastal püüan veidi vabamalt võtta.

Muidugi maitsesid koosküpsetatud piparkoogid pärast kohe eriti hästi aga õnneks mekkis pisipiiga neid mõistlikkuse piires ning võis (mitte küll alati!) ühte piparkooki lausa mitu tundi süüa.

Jõulukaardid

Saades inspiratsiooni meie mänguhommikust võtsin plaani jõulukaartide meisterdamise. Kuigi olin varunud kirjatarvete poest kõik vajaliku, siis ikka tuli plaanidesse väike vimka sisse. Nimelt ühel õhtul tahtis Mia guaššidega värvida ning ühest väikesest värvimisprojektist sai lõpuks roheliseks võõbatud A3 paber. Panin selle kuivama ja järgmisel päeval, kui hakkasin jõulukaartide meisterdamiseks ettevalmistusi tegema, otsustasin kuuskede tarbeks poest ostetud rohelise kartongi asemel kasutada hoopis seda ise roheliseks värvitud paberit.

Lõikasin punasest kartongist kaardi toorikud, rohelisest paberist lihtsad kolmurksed kuusekesed ning panin valmis ka kuldsed tähekesekleepsud.

Järgmisel päeval kaasasin Miat niipalju kui sain aga enamuse “meisterdamisest” tegin siiski mina ise. Liimisime koos, kleepisime koos, Mia lisas kuuse latva kaunistama tähekesed ning hiljem kandsime kaardile vatitikuga tupsutades valget värvi, nendest täpikestest said siis lumehelbed.

Hiljem lisasin kaartidele ka sisud, kuhu olin jõulutervitused ning ühe lühikese luuletuse lisanud ning  kinnitasin need kaardi külge punase-valge paelakesega. Kaardid läksid ümbrikusse, margid kleepis jällegi Mia ning siis lisasime templit kasutades mõned hõbedased lumehelbekesed kaunistuseks.

Loodan väga, et meie mänguhommiku sõbrad rõõmustasid postiga saadetud jõulukaartide üle 🙂

Muud tegevused

I advendil käisime Raekoja platsil. Imetlesime ehitud kuuske, vaatasime natuke jõuluturul ringi ning pärast käisime Maiasmoka kohvikus kakaod joomas ja küpsist mekkimas. Igal nädalavahetusel külastasime mõnda ehitud jõulukuuske. Käisime lisaks Raekoja platsile ka Tornide väljakul, Noblessneris ja Stroomi rannapargis.

Tegelikult oleksin ma tahtnud jõulu ootuse ajal käia Miaga veel Estonias jõulukontserdil kõige pisematele, külastada piparkooginäitust Piparkoogimaania, samuti ka kassikohvikut Nurri ja loomaaeda ning neljandal advendil astuda läbi Niguliste kirikust, et imetleda sealset kuuske ja saada osa orelikontserdist.

Paraku jäid osad asjad ära minu kehva planeerimise ja otsustamatuse tõttu ning teiste puhul tekkis mul viimasel hetkel tunne, et ei taha nii väikese lapsega kuskile rahvarohketesse kohtadesse minna. Võib-olla olen liigselt koroonafoobik aga tundsin, et soovin jõulud veeta pigem rahulikult perekeskselt kui et hakata enda ja oma lähedaste tervisega riskides tohutut jõuluprogrammi organiseerima.

Jõulud

Kui algselt pidime vanemate juures veetma vaid jõuluõhtu, siis üsna viimasel hetkel otsustasime, et läheme maale hoopis kauemaks. Olime seal kokku kolm päeva – tegime sauna, ehitasime lumememme, käisime metsas jalutamas, veetsime koos mõnusa jõuluõhtu ning esimese jõulupüha. Mia ja mamma said tarbeni peitust mängida, nalja teha ning kuuse ümber laulda, tantsida ja joonistada.

Jõuluõhtuks oli ema valmistanud maitsva jõuluprae ning mina omalt poolt küpsetasin imehea jõulukeeksi (retsept SIIN) ning mitte nii vaimustava tordi jõululauale. Pidime algselt kõik koos ka surnuaiale minema, küünlaid süütama, aga kuna pisipiiga keeldus kuskile minemast, siis käisid ainult vanemad.

Kingitused

Jõulueelsetel nädalatel lugesime igapäevaselt “Laura valmistub jõuludeks” raamatut. Kuna seal sees on ka kingiteema, küsisin Mialt ühel õhtul, millist jõulukingitust tema saada sooviks. Vastust ma ei saanud. Alguses arvasin, et ehk ei saa pisipiiga päris täpselt aru, mida ma temalt küsin. Sõnastasin siis oma küsimuse ümber ning pakkusin, et kas ta sooviks endale kingituseks mõnda raamatut, lego, puslet või hoopis mingit muud mänguasja. Ta raputas kõige peale pead ja siis ütles, et tal juba on niiiiiiiii palju raamatuid ja legosid ja puslesid. Küsisin siis, et äkki ta soovib endale nukku? Sellepeale näitas ta näpuga riiulis istuvale nukule ja ütles, et tal juba ON üks!

Ühest küljest rõõmustas mind tema vastus väga, sest tõepoolest, meil on kõik olemas ja mul on hea meel, et ta (veel?) ei ole see laps, kes kõike kogu aeg tahaks.

Aga teisest küljest jäi mind ikkagi vaevama küsimus, et mida me siis talle kingime?

Tegelikult olime vanematega  eelnevalt juba kokku leppinud, et ei tee sel aastal kingitusi (ka Miale mitte), vaid panustame mõnusale koos viibimisele ning seetõttu jäidki kingitused sel korral ostmata. Mul oli tegelikult paar asja, mida oleks tahtnud pisipiigale kinkida aga jäin tellimisega veidi hilja peale ning suure rõõmuga kingin need talle hoopis muul ajal.

Lõpuks olid kuuse all ikkagi mõned jõulupakid ka ja Mia rõõmustas väga ehetekomplekti üle, mida ta siis terve õhtu suure elevusega kandis.

****

Vot sellised said meie jõulud kaheaastasega. Kuigi tundsin tihti seletamatut survet teha rohkem (kõik teised ju tegid, või vähemalt nii näis), siis tegelikult olen väga rahul sellega, kuidas meil sel aastal jõuluootus ja pühad möödusid – rahulikult, südamlikult ja väga mõnusalt.

Ja väike meeldetuletus iseendale järgmiseks aastaks – mõelda jõuluootuse ja pühadega seotud teemad läbi juba varem ning koostada enda jaoks plaan, mille järgi siis kõik toimetused ja tegemised mõnusamalt ja sujuvamalt tehtud saaks.