Eile oli nii huvitav olukord – tulin jalutades töölt ja eemalt nägin justkui tuttavat nägu ühes pargitud autos. Korra käis mõte peast läbi, et lähen ringiga mööda, siis ei pea teretama. Varem oleksin võinud vabalt teha näo, et ei näinud/ ei pannud tähele ja üleüldse, me ei ole ju kuigi lähedased. Aga mitte seekord, otsustasin olla kohal ja minna vastu sellele, mida elu minu teele oli ilmutanud – antud juhul siis selle tuttava, kellega meie eluteed ristusid nii kolm aastat tagasi. Continue reading →