Viimasel paaril nädalal olen mõtisklenud – mis on austus, kuidas see avaldub ja kelle ning mille vastu mina austust tunnen. Kuidas näeb austus suhetes välja? Kas ma üldse tean, mis imeloom see austus on? Või on see minu jaoks nii loomulik, et ma ei märkagi seda enam?
AUSTUS – sügav tunnustav lugupidamine (EKSS)
Ma ei saa väita, et tunnen austust kõige ja kõigi vastu siin maailmas. Sugugi mitte. Vahel ma kahtlen, kas ma üldse tean, mida tähendab (inimestevaheline) austus. Mõistuse tasandil muidugi tean, see on lugupidamine. Aga kuidas see väljendub, mis tunde ta tekitab? Minu meelest on austusele nii vähe tähelepanu pööratud!
Me õpime jälgides ja jäljendades, ka austust ja selle väljendamist.
Austus ei ole mingi autiitlite juurde kuuluv nähtus või teatud rollidega kaasnev kohustus. Olen avastanud, et see on pigem meile antud võimalus. Võimalus tunnetada iseenda olemust, oma sügavust, oma piire ja piiritust ning aktsepteerida ja väärtustada end just sellistena nagu me oleme. Tingimusi seadmata. Alles siis kui suhtume iseendasse austusega, saame austusega suhtuda ka teistesse.
Kui kasvasid üles perekonnas, kus austus ja austavad suhted olid tahaplaanile jäänud, siis tõenäoliselt võib tekkida mingi hetk küsimus (nii nagu minul praegu) – mis on austus ja kuidas seda väljendada.
Lapsepõlvest mäletan, et austada tuli vanemaid inimesi, vanematele tuli kuuletuda. Selgeks sai ka viisakas ja tubli laps olemine.
Austus on suhtumine. Austus on hoolimine. Avardumine.
Minu jaoks on kõige kergem tunnetada sügavat austust ja imetlust eelkõige looduse suhtes. Tunnen tugevat sidet selle eheda ja loomuliku tervikuga, mis mõjub mulle sõnulseletamatult müstilisena – võimsa, väeka ja tohutult rikkana.
Loodus ei suru oma tõde peale, ta ei taha sind muuta ilusamaks, targemaks, edukamaks, ta ei esita sulle nõudmisi, ei laida sinu valikuid, ei kamanda ega püüa sind kontrollida. Ta lihtsalt on. Loodus. Emake Maa.
Mulle väga meeldivad need hetked kui ma olen korraks kogu oma olemisega kohal ja tajun oma kaaslase suhtes piiritut austust, uhkust ja imetlust. Või kui jään vaatama oma neljajalgset pereliiget ja tunnen end täituvat ülevoolava imetluse, armastuse ja tänutundega. See tunne on lihtsalt nii mõnus!
Kas meis on ruumi seda tunnet tunda … kas meil on aega seda tunnet märgata? Kui pea on mõtteid täis või pidev ajapuudus paneb kiirustama, siis ei ole meil aega olla ja tunnetada. Ei isennast, ega teist inimest.
Aga austus ei ole ainult tunne, mida me kellegi või millegi vastu tunneme. Austus on ka käitumismustrid, mida me teineteisega suheldes rakendame.
Kõike kaunist!
Rohkem austust, rohkem vabadust, rohkem õnne ja rohkem rõõmu!