Olin kuulnud sellisest terminist nagu attachement parenting ja aimasin, mida see tähendab aga ma polnud päris kindel, mis on selle kasvatusstiili filosoofia.

Teadsin vaid, et mõned lapsevanemad valivad oma lastega koos ühises voodis magada, mõni toidab oma last rinnaga kuni kolmeaastaseks saamiseni ning on neid, kes pooldavad lapsekandmist.

Minu jaoks on see kõik väga põnev aga siiani ka üsna segane olnud.

Õnneks on mul üks sõbranna, kelle käest olen saanud ääri-veeri uurida, miks ta näiteks valib oma beebiga ühes voodis magada ja kuidas see nende peres toimib, kas selline koos magamine pole ohtlik, millised on kasud jne. Mitte, et mind nende “voodielu” huvitaks aga mind tõeliselt huvitab see, MIKS inimesed valivad asju võib-olla natuke teistmoodi teha kui muidu, teada saada, kuidas selline asi praktikas toimib, milline on nende isiklik kogemus ja saada üldse aimu minu jaoks uue asja kohta.

Sharing is caring!

Avatus uutele või natuke teistmoodi asjadele avardab tohtult silmaringi ning sageli rajab teed parematele ja teadlikumatele valikutele enda elus. Mõned asjad kõlavad meiega kokku, mõned mitte ja sellises meile ainuomases sümbioosis uue informatsiooniga astume me sammukese jälle edasi.

Mis see attachment parenting siis ikkagi on?

Kuskilt täiesti juhuslikult (kui ma ei eksi, siis raamatust “Nutt ja jonnihood” Aletha J. Solter) nägin ma esimest korda eestikeelset vastet sellele terminile ja selleks oli: TURVALINE KIINDUMUSSUHE.

Turvalist kiindumussuhet võib defineerida kui vanema ja imikuvahelist turvalist ning usalduslikku suhet, mis põhineb maksimaalsel vanemlikul empaatial ja tundlikkusel beebi vajaduste suhtes ning järjepideval füüsilisel kontaktil ja lähedusel.

Otseloomulikult vaatasin netist kohe järgi, kas selleteemalisi raamatuid on ka eesti keeles olemas ja leidsingi – “Kuidas luua turvaline kiindumussuhe oma lapsega” (Martha Sears, William Sears). Raamatupoodides seda kahjuks enam ei müüda aga raamatukogust peaks saama laenutada küll.

Ma lugesin selle raamatu üsna ühe hingetõmbega läbi ja see kõnetas mind nii väga, et soovitaksin KÕIGIL tulevastel vanetamel see raamat veel ootuse ajal läbi lugeda.

Raamat annab väga hästi edasi turvalise kiindumussuhte olemuse ja olulisuse nii lapse kui vanema seisukohalt. Turvaline kiindumussuhe on minu meelest miskit väga erilist ja isegi püha. Aga sellest sain ma aru alles siis, kui olin raamatu läbi lugenud, varem lihtsalt ei osanud sellele ei nime ega vormi anda.

Turvaline kiindumussuhe on kindel vundament, millele hakata lapse- ja vanemavahelisi suhteid rajama.

Mõne vanema jaoks tuleb turvalise kiindumussuhte loomine loomulikumalt välja aga mõnel on natuke välist abi vaja, et näha suuremat pilti koos pisidetailidega, panna enda jaoks paika vajalik raamistik koos suunanäitajatega ning selle põhjal teha oma elus teadlikud otsused, valikud ja muudatused.

Selleks, et leida endaga kooskõlas olevad “juhised” lapsevanemaks olemisele, tuleb läbi töötada üsna palju (ja sageli ka vasturääkivat) infot, et teadlikult mitte minna kaasa halli massi ning põlvest-põlve edasi antud aegunud mõtte- ja käitumismustritega. Siinkohal on suureks abiks intuitsioon, mis aitab tunnetada ja ära tunda just selle õige mõtte, nõuande ja soovituse.

Turvalise kiindumussuhte kontseptsioon on see, mis minuga hetkel kõlab.

Tundub loomulik vastata oma beebi vajadustele asjakohaselt ning usaldada, et ta annab ise mulle märku, millal tal on kõht tühi, millal ta tahaks lihtsalt kaissu, millal puhata või millal oleks vaja mähet vahetada. Ja kuigi turvaline kiindumussuhe lähtub suures osas imiku vajadustest, peaks see kindlasti arvestama terve pere vajadustega.

Eks ma oskan kõike seda paremini kommenteerida siis kui olen juba ise lapsevanemaks saanud ning enda jaoks helisema jäänud põhimõtted reaalses elus ka rakendanud.

Seni aga tundub usaldava ja turvalise kiindumussuhte loomine väga ilusa ja sügavalt intiimse tegevusena – kontakti loomisena ja teineteise tundmaõppimisena läbi tõelise kohalolu ning helluse, hoolivuse, armastuse ja hoolitsuse jagamise.

Varane kiindumus soodustab hilisemat iseseisvust.

Nüüd kui ma tean kui väärtulik on turvaline kiindumussuhe, tahan seda väga teadlikult beebi sündides looma hakata. Teeviitadeks olen omale võtnud raamatus väljatoodud abivahendid, millest kõiki suuremal või vähemal määral ka praktikas rakendada soovin.

Turvalise kiindumussuhte seitse abivahendit:

• sünnisideme loomine – minu jaoks oli juba enne raamatu lugemist hästi oluline see, et esimesed sünnijärgsed tunnid veedab beebi minu rinnal nahk-naha kontaktis. Minu meelest on see väga eriline ja oluline aeg, mis aitab beebil välise maailmaga kohaneda ning mis paneb aluse turvalise kiindumussuhte tekkele.

• imetamine – imetamine on hästi oluline ja ma väga loodan, et meil sujub selles osas kõik hästi. Lausa nii hästi, et saan imetada nii kaua kui laps seda soovib või siis vähemalt aasta-poolteist. Imetamisel on lihtsalt nii palju positiivseid aspekte, et puhtalt mugavusest rinnapiimaasendaja kasutamine oleks nii lapse kui ema suhtes veidi ebaõiglane.

• lapsekandmine – kindlasti hakkame pisikest kandelinas kandma aga siinkohal on minu jaoks ka väike mõttekoht – kui palju ja millistes olukordades seda teha nii, et pakkuda lapsele tasakaalu füüsilise läheduse ja turvatunde ning vaba likumise, arenemise ja õppimise vahel.

• voodi jagamine – ühest küljest ma väga tahaksin, et koosmagamine e. une jagamine meie peres toimiks aga meie ase võib liiga kitsaks jääda. Õnneks on meil ka võrevoodi, mille saame vajadusel oma voodi külge kinnitada. Sedasi on beebil oma turvaline tudukoht aga samas on ta piisavalt meie lähedal, et ei tekiks lahusoleku ärevust ning et öised imetamised sujukisd kõigi jaoks mugavamalt.

• beebi nutu tõsiselt võtmine – nutt on imiku suhtluskeel ja kohe kindlasti ei arva ma, et alla aastased lapsed oma vanemaid nutuga manipuleerivad. Neil on lihtsalt mingi vajadus, millest nad meile märku annavad – olgu selleks tühi kõht, must mähe, lõikuvad hambad või üleväsimus. Neid põhjusi on palju-palju aga õnneks aitab vahel ka lihtsalt kalli-kalli. Sisimas ma natuke kardan neid hetki, kui ma ei oska lohutamatu beebiga mitte midagi peale hakata.

• beebitreenijatest hoidumine – sõna “treenija” tekitab minus automaatselt tõrksust, sest sellest kõlab läbi midagi ebaloomulikku, sunduslikku, pealesurutud ja tulemustele orienteeritud. Ma muidugi ei tea, millise iseloomuga meie beebi on aga kui me oma neljajalgset ei treeninud, siis kohe kindlasti ei tee me seda ka oma lapsega.

• tasakaal ja piirid – kui minu enda akud on tühjad, siis ei jätku mul energiat ka lapse jaoks. Kui pühenduda mingile asjale jäägitult, võib tekkida läbipõlemine ja kuna tänapäeval on tugivõrgustikud palju väiksemad kui nad olid varem, siis võib juhtuda, et aega iseendale eriti ei jäägi. Nii ema kui isa peavad 24/7 kõigega ise hakkama saama, sest vanavanemad on kas töised või elavad kaugel. It takes a village to raise a child. Kindlasti üks paras mõttekoht.

Märkus: need on kõigest abivahendid ja nagu autor raamatus ka välja tõi, et pea kõiki neid abivahendeid kasutama selleks, et kiindumussuhet luua ja ammugi ei tohiks ennast halvasti tunda kui sa mõnda või isegi enamikku neist abivahendistest kasutada ei saa või ei taha. See ei tee sinust veel halba lapsevanemat. Vali see, mis sulle sobib ja ole oma beebi jaoks olemas (aktsepteeri tema temperamenti, vasta kohaselt tema vajadustele ning suhtle temaga austaval ja armastaval viisil).

Kuna raamat sidus kenasti kõik abivahendid ühtseks ning loomulikuks tervikuks, on mul vähemalt praegu selline tunne, et olen valmis oma beebiga turvalist kiindumussuhet looma hakkama. Kuid enam kui abivahendid loevad mu meelest austav, armastav ning hooliv suhtumine oma lapsesse, emotsionaalne ja füüsiline kohalolu ning soov panustada turvalise kiindumussuhte loomisesse. Sest milline vanem ei tahaks oma lapsele parimat?

Miks liikuda vanemakeskselt kasvatuselt lapsekesksele kasvatusele?

Lastekesksel kasvatusel on väga positiivsed mõjud laste enesehinnangule, enesekindlusele, iseseisvusele, nii vaimsele, füüsilisele kui emotsionaalsele arengule, tervisele ja neid kasusid on veelgi! Siinkohal tooksin välja turvalise kiindumussuhte mõjud lapsele (raamatust saab kõige kohta palju täpsemalt lugeda):

• beebid on taibukamad – turvaline kiindumussuhe aitab areneval ajul õigeid ühendusi luua;
• beebid on tervemad – nad saavad rinnapiima, neil on vähem stressihormoone ning nad suudavad end füüsiliselt paremini korrastada;
• beebid kasvavad paremini – nad pole mitte üksnes taibukamad ja tervemad, vaid ka kasvavad jõudsalt, mis tähendab optimaalset arenemist nii emotsionaalselt, intellektuaalselt kui ka füüsiliselt;
• beebid käituvad paremini – neil pole vaja vanemate tähelepanu saamiseks halvasti käituda ning nad on valmis järgima nende täiskasvanute nõuandeid, keda nad usaldavad;
• kiindumussuhe soodustab lähedust – lapsed tunnevad end inimeste seas mugavalt, sest nad tunnevad end mugavalt iseendaga;
• vanemad ja lapsed teevad paremini koostööd – vanemad leevendavad laste frustratsiooni ning soodustavad distsipliini ja iseseisvust;
• kiindumussuhe soodustab empaatiat – kiindumussuhe kujundab lapsi, kes hoolivad.

Nagu näha on turvaline kiindumussuhe kui investeering tulevikku, nii laste kui ka lapsevanemate omasse. Selle baasilt kujunevad peresisesed suhted, mis on inimese elus ühed olulisemad ning mõjutavad meid aastate jooksul vägagi erinevates olukordades.

Ja kuigi antud raamat ei pretendeeri lastekasvatuse piibli tiitlile, on see kindlasti üks väga oluline osa vanemluse puslest, mida iga lapsevanem enda jaoks ise kokku paneb.

Minu jaoks oli see raamat hästi kosutav ja julgustav, sest andis mulle mõistmise ja juhised tegutsemiseks ning kindlustunde, et lapse kasvatamine võib olla ka lihtne ja loomulik tegevus!

• Raamat: Kuidas luua turvaline kiindumussuhe oma lapsega
• Autorid: William Sears, Martha Sears
• Ilmumisaasta: 2007
• Kirjastus: Väike Vanker

 

Peaksin sellele postitusele kindlasti ka järje kirjutama, et saaks võrrelda teooriat praktikaga 🙂 Millised on sinu kogemused turvalise kiindumussuhte loomisel olnud? Kui sul on jagada mingeid muid nippe ja “abivahendeid”, siis kirjuta nendest julgelt kommentaaridesse!