No ei ole see teekond kerge! Minul kindlasti kohe mitte. Esimesed paar nädalat sujus kõik nagu lepase reega aga vot kolmas nädal on minu jaoks olnud totaalne katsumus.

Kes minu uudiskirjaga on liitunud teab, et teisipäeval “murdusin” ja sõin kohupiimakooki. Jah, see oli maitsev. Kuid sellega minu 3. nädala “patustamine” ei piirdunud. Issand, kuidas mulle tegelikult ei meeldi sildistamine!

Reede oli sedapidi huvitav, et hommikusöök jäi mul esimest korda nende kolme nädala jooksul söömata ja lõunaks läksime töökaaslastega kohalikku sööklasse lõunale. Ikka sinnasamasse sööklasse, kus on mehised portsud rohke kartuli ja kastmega. Kohe andis tunda nii söögi kvaliteet kui ka kogus … kõht reageeris kummaliselt podisedes ning lisaks tekkis ka magusaisu, mille tol korral peletasin kohviga. Õhtul teatris sõin üle pika aja koorest kartulisalatit ning vaheajal lipsas suhu ka üks šokolaadikomm!

Aga ka sellega ei piirdunud minu magusasöömised.

Laupäeval käisin maal, oma vanematel külas ning ampsasin ära kolm apelsini viilu ning kolm šokolaaditükki. Paha lugu.

Pühapäeval ja 4. nädala esmaspäeval sõin ära kokku kaks pakki kreemiküpsiseid ja hakkasin ennast juba narkosõltlasega võrdlema. Kui ma magusast ei hoidu, ei saa ma enam pidama enne kui kõik on otsas ja kui minu kaaslane mulle midagi “head” pakub, siis ära ma ka ei suuda öelda.

Mulle meenus üks hea postitus Isude taltsutamine, mis tuletas meelde, et kõik need minu isud ja söömised on siiski emotsionaalse taustaga. Peaksin rohkem tähelepanu pöörama põhjustele aga ma ei ole seda teinud. Mul pole praegu aega ja energiat sellega tegeleda ning ma tunnen, et ma ei oska ise antud olukorraga hetkel toime tulla.

Mul tekkis juba selline mõte, et milleks ma end niimoodi piitsutan, vägisi ei saa ju midagi muuta!

Mulle ei meeldi elada keeldude ja piiramistega, “ei tohi” loosungite all.

Aga hetkel kui kõike sai kuidagi liiga palju, haarasin õlekõrre järele – minu õlekõrreks oli Teal Swani õpetus enesearmastuse teekonnal küsida endalt mistahes olukorras ühte ja ainsat küsimust:

“What would someone who loved themselves do?”

Küsisin endalt seda küsimust üsna mitmel korral. See rahustas ja tasakaalustas mind, tõi tagasi olevasse hetke ning suunas tähelepanu iseendale. Selles küsimuses ei ole piiranguid – on vaid enda jaoks parimad valikud.

Ma ei suuda hallata mitut “enese arendamise” projekti … vahel on ka ühele asjale raske pühenduda aga igal juhul on palju kergem hoida oma fookus väga teravalt ühel ainsal aspektil, eriti kui see tuleb siirast soovist ning armastusest.

Seega jah, minu 3. nädal oli intensiivne ning emotsionaalselt nagu ameerika mäed – kiired tõusud ja õõvastavad langused, järsud pöörded ning ootamatud üllatused. Ma ei ole ideaalne, aga ma olen ehe. See on minu elu ja see on minu kogemus. Need on minu kasvukohad.

P.S. Minu kolm kõige suuremat lemmikrooga sel nädalal olid:

• juustune spargli ja spinati pitsa
• karrine pastinaagi ja valgete aedubade püreesupp
• taime (lamba)karjuse pirukas (Shepherd’s Pie)

Kuna osad toidud asendasime omatehtud roogadega või siis väljas söömisega, siis sellel nädalal ei olnudki selliseid toitusid, mis poleks maitsenud või mis vääriks kõige vähem lemmiku tiitlit.

Vaata, kuidas möödusid minu 1. nädal, 2.nädal