Minu ainukeseks uusaastalubaduseks, või pigem isegi väljakutseks, sel aastal on kõndida iga päev 10 000 sammu päevas. Hõikasin selle ka oma Instagrammis välja ja olen sinna nüüd igapäevaselt postitanud stoorisid oma päevasammudega.

Miks ma seda teen?

Paljud arvavad, et ma teen seda kaalu langetamise eesmärgil. Tegelikult aga mitte, vähemalt ei ole see minu peamine põhjus, vaid pigem “boonus” ja positiivne kõrvalnäht kõige muu kõrval.

Hakkasin regulaarsemalt kõndimas käima juba eelmise aasta lõpus, sest õhtune aeg kodus oli minu jaoks kuidagi raske … laps veetis kvaliteetaega isaga mängides ja mina “passisin” seal kõrval ja ootasin juba, millal saaks päeva õhtusse ja lapse tudule. Ma tundsin, et on nii palju erinevaid asju, mida oleksin tahtnud samal ajal teha aga ei saanud ja see frustreeris mind. Samuti oli vajadus pikemale jalutuskäigule minna eriti suur just nendel päevadel, mil ma polnud Miaga õues käinud.

Hakkasingi siis kõndimas käima ja see oli nii mõnusalt värskendav vaheldus kodus olemisele, erinevatele tubastele toimetustele ja lapsega tegelemisele. Turgutav nii vaimule kui kehale, eriti aga vaimule.

Ja kui ma hakkasin kõndimas käima, siis meenus mulle taas, kui oluline on minu jaoks see “oma aeg” ja üksi olemine, et laadida akusid, olla oma mõtetega, tegeleda oma sisemaailmaga ning nautida hetke, mil ma saan olla ainult enda päralt. 

Selline vajalik vaheldus pidevalt kellegi jaoks olemas olemisele. 

Aga miks siis ikkagi 10 000 sammu iga päev terve aasta vältel?

Kui aus olla, siis ei olnud see kalkuleeritud otsus, vaid sündis pigem mingist tundest, impulsist, sisemisest vajadusest, mida ma ei ole tänaseni päris lõpuni endale teadvustanud ning lahti mõtestanud. Üks on aga kindel, ma tahtsin suurendada seda positiivset emotsiooni ja tunnet, mis kaasnes nende sügisel alustatud pikkade jalutuskäikudega.

Praeguseks on igapäevasest värskes õhus liikumisest saanud ka distsipliini ja järjepidevuse harjutamine. Minu jaoks ei ole väljakutse saada täis 10 000 sammu päevas, vaid see, et ma teen seda IGA PÄEV terve aasta jooksul. Ei mingit päevade vahele jätmist ega kumulatiivset arvestust. 

Ma arvan, et üks põhjus veel, miks ma sellise väljakutse vastu võtsin oli sisemine rahulolematus ja vajadus muutuste järgi. Nii minu elus kui minus endas. Tundsin, et sel aastal soovin keskenduda iseendale ning hakata looma muudatusi vaikselt aga järjepidevalt, üks harjumus korraga.

Üks väike muudatus harjumustes, kui seda teha järjepidevalt, võib viia väga suurte muutusteni elus. Sellepärast otsustasingi, et alustan enda jaoks kergest muudatusest ja hakkan kõndima 10 000 sammu päevas, iga päev ja seda terve aasat vältel.

Kokkuvõtvalt võibki öelda, et peamised põhjused, miks ma võtsin vastu väljakutseks kõndida iga päev 10 000 sammu on:

• vaimne ja füüsiline heaolu
• järjepidevuse ja distsipliini harjutamine
• muutuste loomine

Kuidas ma oma samme mõõdan?

Minnes natuke praktilisemaks, siis paljud on küsinud, kuidas ma oma samme mõõdan. 

Mina kasutan mobiili äppi, mis mõõdab minu samme siis kui telefon mul käes või taskus on. Kuna päevasel ajal kodus olles on telefon tavaliselt kuskil laual või kapi peal, siis koduseid samme see ei loe. 

Oma sammud saan ma täis õhtusel jalutuskäigul. 

Mul on välja kujunenud oma kindel trajektoor, mille läbimisel koguneb ca 13 000 sammu. Minu jaoks on see mõnusalt meeldiv füüsiline pingutus, mis viib mind terviseradadele ja mere äärde. Mõnikord võtan ma 15 minutit, et mere ääres tähti vaadata või natuke mediteerida, aga mitte alati.

Boonuseks on kõik need päevased sammud (tavaliselt ca 2000 – 4000 sammu), mida ma koos pisipiigaga väljaspool kodu teen. Boonussammud on need sellepärast, et pisipiigat on praegusel ajal väga raske uksest välja meelitada (kui me just kuskile muuseumisse, mänguhommikule, loomaaeda vms ei lähe). Kevadel ilmselt olukord paraneb ja siis saame juba palju rohkem aega õues veeta.

Kas mind nii suur eesmärk ei kohuta?

Kui mõelda, et aastas on 365 päeva ja ma olen omale eesmärgiks seadnud iga päev vähemalt 10 000 sammu kõndida, siis jah … see ajaline mõõde on natuke hirmutav. Just selles võtmes, et kas minus jätkub järjepidevust kõndida need sammud täis ühtegi päeva vahele jätmata.

Ma ei mõtle, et ohhhh … 333 päeva veel. See tundub niiiiii pikk aeg ja niiiii suur pingutus, et ma isegi ei kujuta seda praegu endale ausalt öeldes ettegi.

Minu motoks on, üks päev korraga!

Ma tean, et õhtul lähen kõndima ja sellest piisab. Ma isegi ei anna endale valikut KAS ma lähen või mitte. Ma lähen ja see on kindel, sest ma olen nii otsustanud ja see on minu jaoks oluline. 

See on minu prioriteet.

Esimesed kolmkümmed üks päeva – tehtud!

Ma võin uhkelt öelda, et esimene kuu on tehtud. Jaanuar, sa oled olnud imeline! Kui ma vaatan äpist, siis kuu algus oli sammude arvu poolest stabiilsem. Kuu lõpu poole hakkas päevane sammude arv üsna palju kõikuma. Ma arvan, et see peegeldab hästi ka minu vaimset meelestatust seoses väljakutsega. Kuu alguses olin indu täis aga kuu lõpu poole hakkasin natuke väsima ja mõni päev tegingi ainult selle miinimumi, et oma 10 000 sammu täis saada.

• Minu jaanuarikuu sammud: 484,814 sammu (ca 350 km)
• Keskmine sammude arv päevas: 15 639 sammu
• Kulutatud kalorid: 14 352 kcal
• Kõndimisele kulunud aeg: 2878 minutit (48 tundi!)

Need esimesed kolmkümmend üks päeva on olnud omamoodi kerged aga samas ikkagi pingutust nõudvad, et ikka iga päev õue minna ja oma 10 000 sammu täis kõndida. Olenemata ilmast, tujust või muudest teguritest.

Üldjuhul oli mul kerge uksest välja saada ja kõndima minna. Ma arvan, et kui see otsus käia IGA PÄEV kõndimas olenemata olukorrast on vastu võetud, siis ei olegi nagu küsimust, et kas ma täna lähen. Pigem on see nagu fakt, et täna ma jälle lähen.

Jah, mõni päev on olnud raskem kui teine aga neid raskeid päevi on olnud üksikuid. Paaril korral ma tegin väikese uinaku enne kui kõndima läksin, sest ma olin nii väsinud ja tundsin, et muidu ma lihtsalt ei jaksa. Ühel korral läks mul kõndimise lõpuks silme eest lausa mustaks suurest pingutusest ning madalast veresuhkrust (nüüd püüan paremini jälgida oma enesetunnet ning seda, et ma tühja kõhuga jalutama ei lähe). AGA kui palju on neid päevi, mil ma tulen koju silmad peas säramas, naeratus suul ja õnnetunne täitmas mu hinge!

Päevad ei ole vennad – vahel teen oma miinimumi täis ja teinekord jälle naudin pikemat kõndimist. 

Mida on jaanuaris kõndimine endaga kaasa toonud?

Palju kõndimist, aja ja jalanõude kulutamist! Nali naljaks, tegelikult on mõned positiivsed muutused ikka olnud ka. Kõige suurem muutus minu jaoks on näiteks see, et minu söömine on muutunud palju rahulikumaks – ma ei ole nii suur emotsionaalne sööja kui ma võib-olla veel kuu-kaks tagasi olin. Ma ei ole toitumises tegelikult midagi eriti muutnud aga ma ei tunne enam nii suurt vajadust kogu aeg midagi näksida ja see rõõmustab mind. Samuti püüan ma mõista kui mul mingi isu tuleb, mis on selle isu taga – kas ma tahan mingit emotsiooni summutada, ennast veidi turgutada, sest olen väsinud, mul on igav või tahan endale midagi head pakkuda?

Kuigi kaalulangus ei olnud minu eesmärk, siis igapäevaselt kõndides olen jaanuaris kaotanud – 2kg. Ma tunnistan ausalt, et on üsna meeldiv kui püksid on nõks vabamalt jalas ja samm on veidi kergem.

Vot nii on kulgenud jaanuar ja minu väljakutse esimene kuu. Mida toob veebruar, seda juba järgmises postituses.

#kümmetuhatsammutpäevas

Jälgi minu tegemisi ja igapäevaseid kõndimis Instagrammis: https://www.instagram.com/helgusehelin/