Raamatu “Tikumäe tall” laenasime raamatukogust üsna juhuslikult ja tänaseks on sellest saanud minu ja kolmeaastase Mia suur lemmik! Kahju lausa, et seda raamatut enam poest osta ei saa, sest kohe kuidagi ei taha seda enam raamatukokku tagasi viia.
Tundub nagu alles see oleks olnud, kui võtsin vastu otsuse kõndida kümme tuhat sammu päevas, iga päev. Kui aus olla siis tundub nagu oleks see alles eile, ainult et tegelikult juhtus see juba üleeelmisel aastal (2019). Vaata ka minu postitust: Uusaasta lubadus ja 10 000 sammu päevas.
Nüüd on tõehetk ja kokkuvõtete tegemise aeg. Kas ma tõesti käisin iga päev vähemalt kümme tuhat sammu? No, vaatame siis!
Eelmisel aastal meisterdasime mänguhommikute raames mesilasvahast pressitud kärjelehtedest küünlaid. See oli selline tore tegevus, millest laps ise ei olnud tol hetkel tegelikult kuigi huvitatud, sest kaheaastane keskendub protsessile ja mitte tulemusele. Tema jaoks oli see pigem sensoorne kogemus ja küünlaid sain ma ise meisterdada.
Rabarberikook on varasuvine koogiklassika! Olen aastate jooksul proovinud mitmeid rabarberikoogi retsepte aga ükski pole olnud päris see, mida oleksin kasutama jäänud.
Minu ainukeseks uusaastalubaduseks, või pigem isegi väljakutseks, sel aastal on kõndida iga päev 10 000 sammu päevas. Hõikasin selle ka oma Instagrammis välja ja olen sinna nüüd igapäevaselt postitanud stoorisid oma päevasammudega.
Täna on jälle reede ja ma sooviksin jagada ühte traditsiooni, mis on meie peres väga armsaks saanud ja selleks on … pitsa reeded!
Pisipiiga on alles kahene ja koos temaga hakkavad kujunema ka meie jõulutraditsioonid. Jõuluootus ja jõulud on igas peres erinevad.
Üks mõnus jõulukeeks, mis passib hästi pühade ajal näiteks kohvi kõrvale serveerida. Algses variandis oli tegu pohlakeeksiga, täpsemalt siis Angeelika Kangi “Jõulumaitselise pohlakeeksiga,” mille retsepti leiad SIIT.
Mõned kuud tagasi õnnestus mul ühel hästi toredal ja asjalikul koolitusel osaleda. Teemaks oli “Montessori laps ja tema pere” ja kuigi ma ise kahtlesin üsna pikalt, kas antud koolitusel osaleda või mitte, siis tagantjärgi on mul väga hea meel, et ma seda siiski tegin.
Kaks aastat tagasi sündis meie perre pisike Mia ja meist said vanemad. Ja kuigi varasemalt ei ole ma väga kajastanud mingeid areguetappe vms. siis nüüd tundsin küll, et tahaksin mõned enda jaoks olulisemad asjad kirja panna. Pisipiiga on ikkagi kaheaastane laps juba!